Karla kalendrisaba: Ei saa aru
Meelejahutus | 28 Nov 2008  | Kargu KarlaEesti Elu
Eks neid asju ole palju, mida minu arimata matsipea ei jaga. Aga mõni asi on peatnäha kudagi nii lihtne, et peaks ilma ariduse ja kõrge kohata kah taipama. No ei taipa, noh! Pinguta kuda tahad, aina segasemaks läheb.

Vata meie veiksel rahval on ju nii palju igasugu kuulsusi, et teeb uhkeks. Loed ja kaed ja annad endale andeks, et oled eestlaseks sündind. Ei tunne ültsegi kahju, et pole ilmale tuld Ameerikas, Iinas vai Argentiinas. Meie laulukooridele ja muudele moosekantidele pannasse laias maailmas ordenisi rinda ja riputatasse pärgi pähe, lümpjamängudel nopivad eesti poisid ja tüdrukud medalisi nigu mugulaid mullast ja meie poliidigamehed on oma rahva võõrastele maha sahkerdamises kah teistest kaugel ees.

Akkasin juba vahepeal mõtlema, et kas ongi nisukest ala vai tegevusevälja, kus eestlane teistest kümme sammu ees ei kõnniks. Sulisid ja passatskisi meil ju on kah veikse rahva kohta küllalt paksult, aga noh, mis nendega üpata vai õisata, eks neid ole mujal kah. Aga üks tehvitsiit meil ikka oli ja seda jusku ei mõistki tähele panna, enne kui see kõrvaldatud sai.

Ma mõtlen seda kõrget riigiametnikku, kes tegi oma tööd nii ästi, et sai kahelt poolt palka. Kroonides makseti talle selle eest, et riigisaladusi oidis; ja rublades veel rohkem sellest, et needsamad saladused vaenlasele välja andis. Lüpsis ühe käega lehma ja teisega kitse, siis pärast ea kaeda ja võrrelda, kumb rohkem piima annab. Nüüd terve maailm kadedusest roheline, et kellelgi pole nii kihvti salakuulajat kui eestlastel.

No sellest mehest ma saan aru. Tema nupp lõikas. Mis sest, et vahele jäi, kuulsaks sai ikkagi. Aga ühest teisest mehest ma ei saa aru. See on see kõrge minister, kelle amet oleks old salakuulajal silm peal pidada ja kes nüüd ädaldab, et riigile on ligi kümne miljuni eest kahju tehtud.

Kui minu vanamees noore mehena vabaduse sõtta läks ja sealt võiduga tagasi tuli, siis tema selgitas ikka lastele, et seda vabadust tuleb oida ja kaitsta, sest see on vere innaga saadud. Selle arusaamisega läksime meie Kustaga kah neljakümne neljandal aastal Narva alla ja Sinimägedesse. Meie naiste ja laste julgeolekul oli meie elu ind. Kudas nüüd saab riigi julgeolekut rahaga mõõta, sellest mina aru ei saa. Üheski koolis pole keski mulle nisukest rehkendust õpetand. Ministri jutust jääb mulje, et kui salakuulaja need miljunid riigile tagasi maksaks, siis oleks tehtud kahjud üvitatud ja võiks ta oma töö peale tagasi panna nigu õige mehe.

Minu meelest nisukest vääringut ei ole, millega reetmist mõõta saaks. Võibolla selle uue Prüsseli rublaga saab, mida euruks kutsutasse ja mis Eestimaal kah varsti Koidula ja Jakupsoni asemel käiku lastasse.

 
Meelejahutus