Kui minu poisipõlves mõni jõngermann virutas naabri aknasse paraja munakivi, nii et aken klirinal katki läks, siis ta sai kaks korda kitli peale. Naabrimees andis esimese tohlaka ja pärast sai oma vanamehe käest selle õige koslepi. Vata meil külas isikuandmete kaitse seadust ei old ja kui olekski old, siis oleks seda tõlgendatud umbes nii, et kes kive loobib ja teise vara lõhub, pole kellegi isik, vaid pasatskiakatus. Isikul olid andmed, aga pasatskile tuli anda nii et aitab ja kaitset pold tal üheltki seaduselt loota.
Nojah, see oli vanaste, minu aegu, ja minu aeg on ammu otsa saand, aga mina ise tolgendan ikka veel siin maamunal ringi ja kaen, kuda need uued asjad käivad. Käivad nii, et see praivassi äkt (mul on seda kudagi kergem välja ütelda) on Eestimaale kah jõud. Eestlane peab ju alati teistest ees olema ja kui läänes tullasse välja mõne tobeda seadusega, siis ei saa eestlane enne rahu, kui on selle veel tobedamaks poleerind.
Nüüd on Eestimaa koolides niiviisi, et seda ei-tohimist on arendatud ja laiendatud. Kui ennem ei tohtind paha last karistada, siis nüüd ei tohi ka heal lapsel pead silitada. Kes ästi õpib, sellele võib ea inde panna küll, aga nii, et teised teada ei saa. Kui kooliaasta läbi saab, antasse igale lapsele tunnistus kätte, aga mis selle tunnistuse peal seisab, pole teiste asi. Ma ei ole peris kindel, kas laps ise tohib oma ead tunnistust teiste nina all võidurõõmsalt lehvitada vai ei, aga õpetaja küll ei tohi. Kõik klassi vai kooli lõpetajad peavad võrtsed olema. Kas võrtselt targad vai võrtselt lollid, see polegi tähtis, peaasi, et on võrtsed.
Komude aegu kõneldi sedasama juttu, kuid kes parteisse kuulus, oli ikka võrtsem kui teine. Nii et siis ikka veel tehti vahet.
Ma parem jään nüüd vakka, muidu on omme linna peal jutt lahti, et Karla ihkab komude valitsust tagasi. Minu lugudel on nimi all ja praivassi äkt mind ei kaitse.