Mulle on mõnelt poolt ette eidet, et kirjutan vanas ja vigases eesti keeles. Et nisukese mehe lugusi ei tohiks õieti trükki lasta, seitungis kirjutagu ikka aritud inimesed, kel ema keel suus ja isa maa armas.

Eks ma ole ise kah selle peale mõeld, aga oma kirjutamise viisi pole äbenema akand. Isa maa on mulle sama armas kui aritlastele, olen ta eest võideld ja püssiga vaenlast sihtind. Ema keelega on asi alvem, sest kooliaridust olen ma väga vähe saand, olen pidand selle aridusega läbi ajama, mis igapäevane elu ja isa püksirihm kahepeale on jagand. Aga ma olen edesi kirjutand. Kes ei taha, ärgu lugegu. Ega minu kalendrisaba serva peal ei ole loosungit, et lugemine sunduslik.

Ükspäe tuli Ärman meile, murelik nägu ees ja hinternetist välja kougitud kirjatükk näpu vahel. Ulatas paberi mulle, ise ei lausund sõnagi. Jäi äraootavale seisukohale, nigu koolis käind inimesed ütlevad.

No ma pakkusin talle istekohta, ise süvenesin artiklisse (näe, mul kah ikka mõned uuemad sõnad selged). Seal kurdab üks keele-, kirja- ja koolimees, et koolivalitsus vai miski muu valitsus on teind nisukese omameelest targa otsuse, mida tahavad seaduseks teha, et eesti keelt ja kirjandust tuleks nüütsest peale koolis vähem õpetada. Pahane koolimees mäletab, et komude aegu, kui venestamise poliidigat aeti, akati vastakaaluks eesti keelt rohkem õpetama. Mida venelased omal ajal väevõimuga ei saavutand, selle tahab eestlane nüüd vabatahtlikult läbi viia. Et mis eesti keelt neile noortele inimestele vaja, spiikigu inglist, saavad elus paremini akkama.

Kui Ärman mu imestund nägu nägi, ütles vahele, et seadusemeestel olla nisuke arusaamine, et õpilastel peaks rohkem valikuvabadust olema, et mida õpivad ja mida õppimata jätavad. Küsis minu arvamist. No minu arimata pähe kerkis kohe mõte, et mis nende jõngermannidega saab, kes teevad nisukese valiku, et ültse ei õpi. Minu kooliajal oli neid küll ja küll. Kui nad koolmeistrilt sugeda poleks saand, poleks õppind kah. Koolis peab ikka õpetaja sõna rohkem maksma kui õpilase oma. Seda ma Ärmanile ütlesin kah.

Poisil oli minu jutust ea meel, sest ta enda mõtted olid kah sellessamas suunas liikund. Ütles, et oli ise kah tähele pand, kui alba eesti keelt mõned ametimehed ja isegi seitungisaksad kirjutavad. Et tema siin võõral maal näeb vaeva, et oma eesti keelt puhas oida, aga seal solgivad keele ära ja on veel uhked pealegi.

Minul oli kah ea meel, sest kui asjad nii edesi lähvad, siis kõnelevad varsti kõik aritlased Eestimaal Kargu Karla keelt ja mind seatakse suureks eeskujuks. Antakse auraha ja ükskord aetakse sammas kah püsti, minu näoga mees otsas.

Märkmed: