Jälle on need päevakesed käes, kus õunapuud ajavad õiepungad lahti ja sirelid teevad sedasama, linnukestel on nokad sidinat-sädinat täis, muruniitmise massinad surisevad oma surisemist ja isegi inimeselapsel tuleb laulujoru suhu, kas tahad vai ei taha. Poiste varrukad ja püksisääred on lühikeseks kulund, naisterahvaste sitsiseelikud lähvad aina õhemaks ja kipuvad läbi paistma. Nisuke nähtus tähendas vanasti kevadet ja mis muud nime sa talle nüüd mootsal ajalgi oskad anda.
Üks ilusamaid nähtusi, mis kevadega kaasas käib, on minu meelest emadepäev. Ma mäletan selgeste, kui Eestimaal sellega algust tehti. Ega meie noores vabariigis kõik asjad kah ead ega õiged ei old, kuigi meile praegu meeldib mõtelda ja ütleda, et oli. Saksemate inimeste seas liikus nisuke arusaamine, et mida lollem inime, seda rohkem on tal lapsi. Peenematel ei tohtind olla rohkem kui üks vai kaks ja neid siis poputati ja potitati ja tehti nendega seitse imet. Talus oli aga õuemuru mudilasi täis ja need kasvasid omapead nigu see muru isegi.
Aga siis võtsivad paar ärksama meelega naisterahvast ette ja kuulutasid emadepäeva välja. No inimestele meeldis see asi ja kooliõpetajad olid ästi agarad sellest eeskuju võtma. Minule akkas just see meeldima, et lastel kästi emadele sel päeval metsalilli kinkida. Need kunstlilled, mis poodides müüasse, on ju ilusad ja uhked küll, aga metsalille vasta ei saa neist ükski. Need on linnainimeste jaoks, kes metsa ei julge minna, kardavad eksimist ja ussi. Aga maal teab iga karjalaps, kus kõige ilusamaid lilli leida.
Eks ärimehed ole proovind seda päeva üle võtta ja natuke on neil ehk edugi old. Tegid veel isadepäeva kah, et oma kukrut paisutada, aga sel päeval pole ristirahva ulgas minekut ja onude- ega tädidepäevaga pole seni keski välja tuld.
Kui mina neljakümne neljandal aastal oma pere üle mere saatsin, siis jäi neile järgi vahtima kaks niiskete silmadega vanemat naisterahvast. Üks oli minu ema ja teine Kata oma. Eks nad mõlemad aimasid, et oma lapsi ja lapselapsi elus enam ei näe, aga tagasi nad meid ei oid. Tagasi oitsid oopis oma pisaraid. Aru said, et meil pold kerge oma talu kõige tavaariga sinnapaika jätta ja minna, aga minekust pääsu kah ei old.
Minust metsalillede korjajat enam ei ole, aga Kata lubas minna murda paar õitsvat sirelioksa. Need paneme vaasi kahe vanainimese mälestuseks, kes mõlemad pidid kah kodust ära minema ja oma elupäevad koloosis lõpetama.
Karla kalendrisaba: Emadepäevaks
Meelejahutus | 07 May 2010 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
