Kustast pold enam nii kaua miskit kuuld, et akkasin juba oolega surmakuulutusi lugema. Lugesin, aga tema nime ei leid. Oma nime kah ei leid, ju me siis ikka mõlemad veel kamarast kõrgemal asume. Ja minu põhimõte on, et igaüks, kes kunagi mullast võet, aga mulda tagasi pole läind, peab selle maamuna asjade vasta ivake uvi tundma.
Võtsin telehvoni toru pihku ja kõlistasin Kustale. Vanamees vastas ise ja kinnitas minu pärimise peale, et on elus jah. No niipalju ma jagasin ise kah, et ega ükski surnu Kusta äälega ei kõnele. Ütlesin, et tulgu kähku meile, sest Eestimaal on märul vai mäsu lahti, meil tuleb minna seda maha suruma. Ei Kusta akand vasta ajama ega küsima, kas selle töö jaoks kedagi nooremat ei leidu. Kohe teine päev olid Viiuga mõlemad meil, Ärman sohvriks kaasas.
Et naised ei saaks riigisaladustele jälile ega kipuks sõjaplaane segama, määrasime neile köögitoimkonna. Ärmani jätsime endi manu, et poiss kah juba pinsinäär ja varsti vanaisa, las kuulab pealegi täismeeste juttu pealt ja õpib midagi.
Poiss oligi õppind ja õpingute tulemusena nii jultunuks läind, et võttis esimesena sõna. Ütles, et Eestimaal pole mingit mäsu, et on oopis MASU. See pidi tähendama majanduse surutist ja surve olla nii tugev, et tuleb suurte tähtedega kirjutada. Majanduse surutise tulemus on sihuke, et rahval pole tööd ja kui ei ole tööd, siis ei ole raha ja kui ei ole raha, siis ei saa kärakat osta ega leiba, mida sakuskaks peale ammustada.
Siinkohal me segasime vahele ja palusime noorel inimesel meid mitte lollitada, sest sellest viimasest saime isegi aru. Küsisime talt, et kas kroonu selle vasta midagi ette pole võtt. Poiss ütles, et on küll. Et kroonu tahab krooni ära kaotada ja euru asemele panna. Nii kui see tehtud saab, on masul tormas peal ja elu läheb õitsele nigu jorjenipõõsas.
Kustal oli juba enne kulm kortsus, aga seda juttu kuuldes sai ta poja peale peris kurjaks. Ütles, et nisukest õitsemist on ennegi nähtud. Tema kadund isa oli ikka rääkind, kuda Vene revuluutsija aegu oli kah rahval äda käes ja siis oli lastud käiku Kerenski raha. Enne seda oli old oberost. Aga uue raha kurss oli käind nii alla, et kanti poognaviisi kaenla all, pold mõtet lahti lõigatagi. Varsti olid oberostid otsas ja kerenkad kadund ja rahvas ullemini näljas kui enne. Mis pärast seda tuli, seda teame kõik.
Ma ei julgend Kustale vasta akata. Kui temal kord vunk sees, siis ei tohi vahele segada. Kusta käratas, et mispärast see masu nendelt maadelt kadund pole, kes juba eurutavad. Eesti rahvale on nisukest valitsust vaja, kes tööpuuduse ära kaotab. Kui rahval tööd jatkub, siis on ükskõik, misuke kopik ta kukrusse kukub. Aga kui tööd ei ole, siis ei aita Prüsseli ega Kerenski rubla.
Ja siis me jäimegi kõik vakka.
Karla kalendrisaba: Euruga Eestit päästma
Meelejahutus | 28 May 2010 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
