Näe, ädaga õppisin jälle uue eesti keele sõna. Kõik see jant algas sellest, et Kata oli kas pinsinääride klubist või jumal teab kust kohast omale mõned hakadeemilised sõbrannad üles korjand ja nüüd laulab aga nende laulu ja teeb mulle kodus kah hakadeemiat. Vanasti oli nii, et tõusin ommuku üles, kraapisin abemekontsu näo pealt maha ja läksin kööki kohvi jooma. Nüüd pean kaks salmi kaudeaamust laulma, muidu prekkvesti ei anta.
Nojah, aga see pole veel kõik. Üks lauba ommuku oli köök Kata kisa täis, et meie seitung ei kõlba enam lugeda. Et kultuurat ei tasu enam tehagi, üks matsitõugu arvustaja pilab kõik ära. Et luuleteatri aegu, kus kõik hintelligendid koos, oli see külakooli aridusega künanärija üht auväärt näitlejat äbemata kombel solvand. No mina ei tead sellepeale midagi kosta, sest viimasest luuletusest, mida mina noorest peast lugesin, mäletan veel ainult kahte rida, et „talutütrid kosida ja nendelt musu nosida“. Ja sellepärast ma neid arvustusi kah ei loe. Aga kui Kata selle auväärt näitleja nime nimetas, siis läksid mul kõrvad kikki. See ju minuealine mees ja mu vana semu. Ma olen temaga koos viina võtt ja turakat löönd, poliidigat arutand ja vist oli meil kunagi isegi kahe peale pruut. No teda ma juba solvata ei luba. Lõin lehe lahti, lugesin, ja meel läks lahedamaks, sest minuarust mu sõpra jusku kiideti. Aga Kata põrutas, et seda arvad sina oma matsi mõistusega. Minu sõbrannad on hakadeemilised daamed ja nemad teavad täpselt, et on oopis laidetud.
Ei aidand midagi, kutsusin jälle Ärmani appi. Küsisin, et kudas see tuleb, et kiitus hakadeemilise luhvti käes laituseks muutub. Et kas aridus teeb siis inimese targaks või rumalaks? Tema vastas, et ei ühte ega teist, viib ainult suuremasse hamplituudi. No seda sõna ma pold enne kuuld, nõudsin seletust. Ärman ütles, et kes kooli alustades on tark, see on lõpetades veel targem; aga kes alustades on rumalavõitu, see on pärast lõpetamist kohe ästi rumal. Ja et see ongi see hamplituud. Aga ma tahtsin ikka täpsemalt teada ja küsisin, et kas see aridus siis ei olegi ea või ei tohi teda igaühele anda või kudas? Tema kohe jälle näiteid tooma, et vaata, õlu on ju ea, eks ole? No muidugi on (meil oli mõlemal klaas ees). Aga kui palju sa tohid teda klaasi kallata? No niipalju kui mahub, noh. Kui valad rohkem, on muist laudlina peal, Kata lõugab mis irmus ja endal kah raisatud joogist kahju. No siis Ärman seletas, et aridus on ea nagu õlugi, aga sa pead vaatama, kui suurde anumasse sa teda kallad. Inimese mõistus on see anum ja see ei ole kõigil ühesuurune. Mõni saab rutem täis, akkab üle ääre ajama ja ongi pahandus käes. Ma pinnisin ikka veel, et kumb on siis parem, kas aridus või mõistus. Aga Ärman naeris, et kas sa seda setu lugu ei tea, kes kohtus solvamise eest trahvi sai. No tean muidugi, aga seda teate te kõik. Tänaseks aitab hamplituudist.
Karla kalendrisaba: Hamplituud (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mina ei tea seda setu lugu.
Kuidas see käib?
Kuidas see käib?
Arvamus
TRENDING
