Herman
Ärge nüüd kohkuge, kui saate kirja Karla asemel hoopis minult. Mina olen see Ärman, kellest onu Karla ikka kõneleb. Kui te pahaks ei pane, siis ma ise jään selle kirjakuju juurde, mis passis seisab. Karlal on oma keel ja kirjaviis, mida ma olen alati nautinud, kuid ise ma selle kasutamisega toime ei tule.
Mina end kirjameheks ei pea, kuid häda ajab härja kaevu ja Ärmani kompluuteri juurde — näe, juba kõnelengi Karla keelt. Asi on selline, et jään sel suvel nii mõnestki heast asjast ilma. Pere saatsin Tallinna laulupeole, ise jäin maha, sest vanad on viletsaks jäänud, süda ei lubanud neid omapead jätta. Sama lugu on onu Karlaga. Kata on veel käbe küllalt, aga Karla on äkki kuidagi teistmoodi — räägib vähe, vahib kaugusse ja silmavaade on kummaline, äraolev. Ma pole harjunud teda sellisena nägema. Vanamees näib mõlgutavat mõtteid, mis pole teistega jagamiseks.
Ma olen ikka Karla juures käinud, sest ta on mulle alati olnud kuidagi lähedasem kui mu oma isa. Temal jälle oma lapsed kaugele kolinud, ikka ootab mind endale külla. Mina olen käinud ka nii kuidas aeg vähegi lubab, sest selle vanamehega on huvitav juttu ajada.
Mul polnud kavatsust ka Seedrioru suviharjapeole ega Toronto rahva Võidupüha aktusele minna, kuid millegipärast nõudis Karla seda väga resoluutselt, et mine sina, poiss, vaata need asjad üle ja räägi pärast mulle kah. No eks ma siis käinud, kuigi poiss on ka juba pensionieas. Käisin ja nägin-kuulsin, südame tegid soojaks mõlemad üritused ja nii ma seda ka onu Karlale serveerisin. Ootamatult tuli uus korraldus, et kirjutagu mina sellest lehes. Sellele üritasin vastu hakata, sest esiteks pole kirjutamine minu rida ja teiseks ei võinud kindel olla, kas leht minusuguselt üldse lugu vastu võtab.
Karla ei pannud minu juttu millekski. Ütles kindla sõnaga, et temal on seitungitegijatega kaup ja see nurk, mis temale varutud, ei tohi tühjaks jääda. Tema lugejad ootavad ja mina muudkui kirjutagu. No taga hullemaks! Oma kirjatööd peab ikka igamees ise tegema, seal ei saa mina aidata. Olin vanamehele kõik ilusasti ära rääkinud, tal pole muud kui pangu oma fännide jaoks kirja. Karla ütles, et tema ei saa, käsi on värisema hakanud. Soovitasin arvutit kasutada, aga see jutt ei meeldinud Karlale üldse. Kompluuteriga tema ei tööta ja punkt. Oleksin veel vaielnud, aga vanale tuli jälle see imelik äraolev pilk näkku ja ma jäin vait.
Pidustuste kirjeldusest ma siiski pääsesin, sest selle töö on reporterid minu eest kenasti ära teinud. Kuid onu Karla pärast olen ma mures küll. Seesugust silmavaadet ma pole tema juures varem tähele pannud. Püüan ta poolt iga päev korraks läbi astuda, küllap ta on järgmisel nädalal jälle kõbusam ja kirjutab teile ise kõigest lähemalt. Seekord ajage minu äbarikkude ridadega läbi.
Ärge nüüd kohkuge, kui saate kirja Karla asemel hoopis minult. Mina olen see Ärman, kellest onu Karla ikka kõneleb. Kui te pahaks ei pane, siis ma ise jään selle kirjakuju juurde, mis passis seisab. Karlal on oma keel ja kirjaviis, mida ma olen alati nautinud, kuid ise ma selle kasutamisega toime ei tule.
Mina end kirjameheks ei pea, kuid häda ajab härja kaevu ja Ärmani kompluuteri juurde — näe, juba kõnelengi Karla keelt. Asi on selline, et jään sel suvel nii mõnestki heast asjast ilma. Pere saatsin Tallinna laulupeole, ise jäin maha, sest vanad on viletsaks jäänud, süda ei lubanud neid omapead jätta. Sama lugu on onu Karlaga. Kata on veel käbe küllalt, aga Karla on äkki kuidagi teistmoodi — räägib vähe, vahib kaugusse ja silmavaade on kummaline, äraolev. Ma pole harjunud teda sellisena nägema. Vanamees näib mõlgutavat mõtteid, mis pole teistega jagamiseks.
Ma olen ikka Karla juures käinud, sest ta on mulle alati olnud kuidagi lähedasem kui mu oma isa. Temal jälle oma lapsed kaugele kolinud, ikka ootab mind endale külla. Mina olen käinud ka nii kuidas aeg vähegi lubab, sest selle vanamehega on huvitav juttu ajada.
Mul polnud kavatsust ka Seedrioru suviharjapeole ega Toronto rahva Võidupüha aktusele minna, kuid millegipärast nõudis Karla seda väga resoluutselt, et mine sina, poiss, vaata need asjad üle ja räägi pärast mulle kah. No eks ma siis käinud, kuigi poiss on ka juba pensionieas. Käisin ja nägin-kuulsin, südame tegid soojaks mõlemad üritused ja nii ma seda ka onu Karlale serveerisin. Ootamatult tuli uus korraldus, et kirjutagu mina sellest lehes. Sellele üritasin vastu hakata, sest esiteks pole kirjutamine minu rida ja teiseks ei võinud kindel olla, kas leht minusuguselt üldse lugu vastu võtab.
Karla ei pannud minu juttu millekski. Ütles kindla sõnaga, et temal on seitungitegijatega kaup ja see nurk, mis temale varutud, ei tohi tühjaks jääda. Tema lugejad ootavad ja mina muudkui kirjutagu. No taga hullemaks! Oma kirjatööd peab ikka igamees ise tegema, seal ei saa mina aidata. Olin vanamehele kõik ilusasti ära rääkinud, tal pole muud kui pangu oma fännide jaoks kirja. Karla ütles, et tema ei saa, käsi on värisema hakanud. Soovitasin arvutit kasutada, aga see jutt ei meeldinud Karlale üldse. Kompluuteriga tema ei tööta ja punkt. Oleksin veel vaielnud, aga vanale tuli jälle see imelik äraolev pilk näkku ja ma jäin vait.
Pidustuste kirjeldusest ma siiski pääsesin, sest selle töö on reporterid minu eest kenasti ära teinud. Kuid onu Karla pärast olen ma mures küll. Seesugust silmavaadet ma pole tema juures varem tähele pannud. Püüan ta poolt iga päev korraks läbi astuda, küllap ta on järgmisel nädalal jälle kõbusam ja kirjutab teile ise kõigest lähemalt. Seekord ajage minu äbarikkude ridadega läbi.
Karla kalendrisaba: Hermani heietused
Meelejahutus | 26 Jun 2009 | Eesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
