Ma olen siin vahel omaette mõteld, et mispärast nüütse aja noored ei taha korralikult paari minna nigu vanasti mindi. Et käid tükk aega tüdrukuga ligistikku, oiad teise sõrmeotsi pihu sehes, proovid musu võtta, saad vasta kõrvu, proovid jälle ja kui ükskord kõrvalopsude asemel mususid akkad saama, siis lähed julgemaks ja akkad paariminekust kõnelema. Esiotsa muidugi kokutad irmsaste ja ei saa kudagi juttu õiges suunas veeretatud, aga kui näed, et tüdruk punastab ja vahib maha nigu oleks kümnekopkase ära kaotand, siis tuleb südikust juurde ja jutt akkab jooksma nigu noor täkk kosjavankri ees. Ja kui tüdruk pehmeks kõneldud, siis ostad pudeli magusat viina ja lähed tulevase ämma-äia ette. Seal muidugi tuleb veel kõvem vastaseis, aga sa juba tead, et sul on tagakambris abiväge. See annab jõudu juurde ja lõpuks tuled lahingust võitjana välja kah.

Nüüd on noortel inimestel kõigega kiire. Joovad oma magusa viina ise kahekesi ära ja kobivad kokku elama, pole neile kroonu paberit ega õpetaja õnnistust vaja. Ja varsti akkavad mõlemad uut otsima ega oska välja rehkendada, miks kooselu ei klapi. Ega nad ise ju kunagi milleski süüdi ei ole.

Nojah, aga ega ma sellest täna ei tahtki kõnelda, see tuli niisama muidu meelde. Tähtis on, et sa paari minnes leiad ikka kohe selle õige, kellega akkad koos uut elu peale ja koos ükskord lõpetad kah. Selle juures on minu meelest kõige olulisem, et ei tohi liiga nõudlik olla. Kui su südame jorjenipõõsal on mõned oksad vähe viltu kasvand, siis õnnista just neid vildakaid oksi, sest kui tal neid ei oleks, siis ta ehk sind ei tahaks.

Mul oli noorest peast üks sõber, kes tõutas, et abiellub ainult ideaalse naisega, kel on kolm omadust: ta peab olema köögis kui köögitüdruk, salongis kui daam ja magamistoas kui lõbunaine. Küll ta seda otsis ja tal oli juba päris korralik vanapoisi ais külles, kui lõpuks ühega altari ees ära käis. Meie, sõbrad, kaesime kõrvalt ja pidasime inge, sest meie meelest see tädi suurem asi ei old. Aga no teine on ta läbi oma nõudliku sõela last — küll ta siis peab ikka üks kalliskivi olema.

Kui sõbral said mesinädalad peetud ja raasuke äripäeva kah elatud, siis julgesime küsida, et kudas on, kas su noorikul on ikka kõik need kolm omadust. Sõber sülitas kõigepealt ea laraka vasta maad ja siis tunnistas, et on küll: ta on köögis kui daam, salongis kui lõbunaine ja magamistoas kui köögitüdruk. Ja sülitas veelkord.

No taevas olgu tänatud, minu Kata küll ideaalne naine ei ole. Kui ta oleks, akkaks ideaalset meest tahtma. Kust mina talle seda võtan.

Märkmed: