Nii on nende ristidega kah. Sõja aegu oli meil ainult neli rüütliristi kandjat ja nendele anti see rist selle eest, et seisid punaväel vastas, kui see uuesti Eestimaale trügis. Eks neid vastuseisjaid oli küll ja küll, aga risti said ainult need, kes vastuseismise juures ästi silma paistsid. Nüüd lüüakse sul selle eest silmad paiste, et omal ajal silma paistsid. Rüütliristisi antakse nüüd sadade viisi ja oopis tähtsamate teenuste eest nagu sini-must-valge lipu maha rebimine. Ja mitmed saavad valgetähe risti sellepärast, et punatähe rist on juba ammu olemas. Kui paned mõlemad korraga rinda, siis annavad kokku ilusa õrna titeroosa. No kas võib armsamat asja ilmas olla? No täitsa njuu ja akka või uskuma, et on impruuvd kah.
On ka neid tegelasi, kellele nisuke ristide andmine ei meeldi ja on kuulda, et mõni pole oma risti vasta võtt. Ja mõni peab plaani, et annab oma tagasi. No kuda see siis kõlbab? See on ju vana seadus ja pühas kirjas üleval, et igaüks peab oma risti kandma. Ma küsisin Kusta käest, mis tema arvab. Kusta ütles, et tema meelest on risti tagasiandjatel õigus. Et Jumal ei pane kellelegi raskemat risti peale kui ta kanda jaksab, aga president paneb küll. Meie sõpradest said mitmed ilusa kasepuust risti ja kõik jaksavad seda kanda. Aga seda risti, mis nüüd antakse, nad kanda ei jaksaks.
Eks mind ka natuke äirib, et neid riste nii pillavalt jagatakse. Üks sõber ütles, et see rist on nüüd kõigil peale Nugiseksi Aaraldi ja Kargu Karla. No tegelikult — Aaralt sai oma rüütliristi juba ammu kätte ja minu elu on ilma ristitagi raske küllalt. Mõtlesin, et moodustaks õige klubi kõigist nendest, kes risti pole saand, aga ei leid klubile sobivat nime. Kõlistasin Ärmanile ja tema ütles, et eesti keele reeglite perra ristideta jäänud inimesed on ristitud. No seda ma olen küll ja leeritatud ning laulatatud veel pealekauba. Tuleb aeg, kus olen maetud kah ja siis on viimane tõke teelt kõrvaldatud, terve maailm on siis njuu änd impruuvd.