Kui Kusta eile kõlistas, siis ma sain kohe aru, et tal on midagi kangeste naha ja ihu vahele läind, nii et kipitab, aga kratsima ei pääse. Ütles, et tahab kõnelda, aga see pole telehvonijutt. Et tuleb maha istuda ja kandilise laua taga ümmargune nõu maha pidada. Ja et tema akkab kohe tulema, olgu ma valmis ja pangu oma argumendid laua veere peale ritta, et oleks kohe käepärast võtta ilma kobamise ja kohmitsemiseta.

Ei ma pand ritta kedagist. Ta ju ei üteld, mis koosoleku päevakorras saab olema ja kui ta olekski üteld, siis poleks sest kasu old. Kui tema sihukeses meeleolus on, siis ei kuula tema ühegi teise argumente. Temal on juba otsused tehtud, kõik on selge ja lihtne nagu Euroopa Liidu põhisäädus, peab oma jutluse ära ja tuleb ainult sinu käest aamenit otsima.

No tulidki üsna kähku. Viiu oli kaasas, aga nii kohkund näoga, et oli kohe arvata, et temal täna ääleõigust ei ole, peab tänuliku publiku vunktsijooni täitma. Kusta ei viitnud aega, istus maha ja tõmbas kohe oma registrid lahti: „No kassa oled kuuld, mis seal Eestimaal nüüd juhtub? Kui nad Lihulas meie samba maha kiskusid, siis me lõime lõpuks käega, et las olla. Kiskujad on nüüd ametist läind ja asi sellega. Aga nüüd tuleb välja, et poleks tohtind nii jätta. Uued tegelased pandi ametisse ja need on ullemad kui eelmised. Nemad vaatavad käed rüpes pealt, kui Venemaalt tuleb telegatsijoon, läheb Tõnisemäele selle pronksist purlaka juurde Eesti vabastamist pühitsema ja nüüd pannakse sinna iga vene tuli. No kuule, igaüks teab, et vene tuli on nisuke, mis äävitab. Meie tuli andis sooja ja valgust, aga nende oma teeb kõik maatasa. Kui nüüd igal venelasel lastakse oma tulelondiga sinna vehkima minna, siis ei jää Talinast niigi palju järgi, kui selle irmsa märtsipommitamise aegu jäi. Kas Eestimaal siis enam mehi ei olegi, kes vastu astuks?“

No ma sain aru küll, millest jutt on, aga julgend suurt midagi ütelda, Kusta oli ikka veel kurjust täis. Aga siis Viiu võttis südame rindu ja ütles vahele ästi tasase äälega: „Kuule, vanamees, ma olen sulle ju seletand, et sa lugesid vähe valesti. Mitte iga vene tuli, vaid igavene tuli pannakse sinna.“ Aga Kustal olid kohe omad punktid ja semikoolunid vastu panna: „Mitte igavene tuli, vaid igaveseks tuli! Iga venelane, kes tuli, tuli igaveseks. Ja kui igal igaveseks tulijal igavene tuli näpus on, siis armas eesti rahvas, oia alt!“

Mul tuli selle peale meelde see abemega lugu, kudas kommude valitsuse aegu õpetaja oli koolilastelt küsind, kumb on targem, kas ameeriklane või venelane. Üks laps oli kohe üteld, et ikka ameeriklane. Läks kuu peale ja tuli teisel päeval tagasi. Aga venelane tuli mitmekümne aasta eest üle Narva jõe ja enam tagasi minna ei mõista. Kui Kusta ükskord maha rahuneb, siis ma kõnelen talle kah seda lugu.

Märkmed: