Teate, mõnikord on ilm sihuke sant — ainult hallid pilved hommikust õhtani — ja õiget vihma kah ei tule, aga kõik on nii parasjagu lige, et välja koperdama ei meelita — siis ei taha kohe mitte midagit teha, kuigi teha oleks. Siis tõmbab tuju ka samasuguseks halliks ja ühtegi klaari mõtet pähe ei tule. Molutad toas nagu maksahaige oinas ja viimases hädas hakkad mõtlema oma kaugest ja kaunist põrsapõlvest, aga mis sulle sealt kõigepealt meede tuleb? Ainult see, kuidas vanamehe käest udida said, kui olid koerust teind. Anti siis, kui olid õunavargil käind; ja anti, kui susspüssiga kirju orikat sihtisid ja oma näpud veriseks lasksid; anti, kui karja juures magama jäid ja loomad naabri vilja lasid... noh, neid väikseid asju juhtus ikka, see pold poiss, kel ei juhtund. Aga vat seda päris keretäit, seda annab mäletada. See oli siis, kui olin ühe vanema inimese vastu äbemata old. Mis ma just täpselt tegin, ei olegi enam meeles, aga karistust mäletab mu istmenahk tänapäevani.

Nojah, see oli sel ajal. Aga nüüd ei tohi ulakat poissi enam näpuotsaga puttugi. Niikui majas korda luua üritad, saab laps kompleksid ja vanamees vangirauad. Mulle on sihuke asi raasuke vasta mõistust ja ma pöörasin oma aritud sõbra Ärmani poole. Et tema nagu uuema aja inime, seletagu mulle ära, mis ead sest tuleb, kui pahateod karistamata jäävad. Ärman ütles, et ega ei jää, aga nüüd karistatakse teistmoodi. Poisile ei anta peksa, vaid lastaks suureks kasvada ja siis pannakse koolmeistriks või noortejuhiks ja valitakse kiriku nõukogusse ja... Ah kiriku nõukogusse? Ja mõnitab seal vanu inimesi edasi! — kihvatas mul kohe. Aga Ärman rahustas mind ja ütles, et kiriku asju tuleb seletada tähendamise sõnade kaudu. Et kirikus on kantsel ja kantselei ja nende vahel on ainult kaks asja — kivist sein ja see väike „ei“, mis pidada eesti keeli tihvtong olema. Ja just sellesama tihvtongi süü ongi, et kui kantslist kuulutatakse jumalikku tarkust, siis kantseleis valitseb inimlik lollus. Kivisein ei takista, sealt läheks jumalasõna läbi, aga näe, tihvtongist ei lähe.

Ei saand mina sest tähendamisest targemaks. Tong tongiks, aga kus see karistus siis jääb? Aga Ärman muudkui heietas, et Issanda vits nuhtleb valusamini kui isa oma. Mõni saab oma lapsevitsad alles siis kätte, kui habe juba hall. Ja mõnd karistatakse vaimupimedusega. Küsis veel, kas ma pole kuuld seda vanarahva tarkust, et loll saab kirikus ka peksa. Jah, olin kuuld küll ja tean seda ka, et saab vahel endast lollematelt.

Kargu Karla

Märkmed: