Siin ma siis nüüd istun nagu see Virginia-nimeline tüdrukukene, kes just parajasti nii suureks saanud, et akkas juba atsakamate laste jutte kuulama ja kelle maailm sellevõrra kurjemaks ja õelamaks läks. Mis võib lapsele ullemat olla, kui kuulda, et jõuluvana polegi olemas. Ja kas teate, ega see suurel inimesel teistmoodi ei ole. Jõuluvana läheb igaühele vaja, ka siis, kui ta enam mänguasju ei too ja talle pole vaja salmi ütelda. Jõuluvana jälgedes kõnnib jõulurõõm ja koos jõulurõõmuga tuleb inimese ingerahu.

Akkasin mõtlema, misukesi jõule on tuld elus pidada. Esimest korda läksid need pühad imelikuks, kui meile sealt Peipsi tagant uus ilmakord kaela sadas, mida nüüd kõik üksteise võidu Pätsi süüks ajavad. Siis keelati jõulud ära ja akati seda näärilora ajama, aga ega seda juttu ei uskund ikka need agitaaturid ega rakukeste juhid ise kah ästi. Pühi peeti ikka ja jõuluvana tuli lastele kah, kuigi kogu asjal oli nagu varguse mekk juures, et pead kõige ilusamaid pühi poolsalaja pidama. Noh, ja sealt edasi läks juba oopis ulluks, vähemalt minusugustele. Kui sõjaväega Venemaal olime, siis plaanitsesime ikka punkris kah jõulud ära pidada, aga just sel päeval mängis Stalini orel alati sihukest koraali, et mul praegu veel kõrvad undavad. Ja ühed jõulud sai vangilaagris ära peetud. Sääl ei kiusand meid küll keski, leidus isegi üks vana koolmeister, kes jumalateenistuse ära pidas. Pold jõulupuud ega küünlaid ja supp oli sama lahja nagu alati, aga jusku parem oli olla. Tiipii-põlves läks asi juba raasuke paremaks, olid kuusk ja küünlad kah, kuigi kiriku ei saand. Parakinurgast tehti korraks pühakoda ja jõuluvanal oli kott magusat lootust täis, et järgmised jõulud pühitseme jälle kodumaal. No kudas need asjad tegelikult läksid, seda teate te kõik. Aga jõuluvana on ikka käind kõik need aastad ja rõõm ning rahu pole temast kunagi kaugel taga old.

Aga sel aastal on mul küll räbal tunne. Jalust oled vigane ja muidu kah tervis jupsib, kirikusse vist ei jõuagi, nagu ei tahakski jõulusid pidada. Aga no lapselapsed ootavad ikka kinke, neile tuleb jõuluvana kutsuda, kuigi endal akkab usk temasse kaduma. Aga siis ühel päeval tuli noor sõber Ärman meile ja tõi ühe võõra veel noorema mehe endaga kaasa. Tuli välja, et see mees oli Toominga Ants, seesama, kes Eestimaalt siia mõneks ajaks külla tuld jumalasõna kuulutama. Oli mõnus laheda jutuga mees ja ma usaldasin talle oma muredest kõnelda. Tema, kena mees, ütles kohe, et äda pole midagi, Karla, ei jää sa ilma oma jõulurahust ega evangeeliumist. Et sa tead küll, mis kell kuskil teenistust peetakse. Viska pikali, lama rahulikult ja saada oma mõte minu poole. Jõuluevangeeliumi tead sa peast niikuinii, kõiki jõululaule kah — kuula mõttes, kui mina loen ja laulan. Küll ma sinu jaoks ka oma jutlusesse paar sõna poetan, ja usu — sa kuuled neid kah. See jutt kõlas jusku õige olevat ja ma küsisin, et kuda Sa Ants-poeg neid asju nii ästi tead ja seletada oskad. Aga tema naeris, et ei ole ma targem ühti kui teised õpetajad, ma ainult juhtusin sulle seda õigel ajal ütlema.

Kas teate, mina vist kuulangi sel aastal Antsu kaugjuhtimisega saadetud jõulusõnumit ja kui see pärale jõuab, siis usuvad Virginia ja Karla mõlemad jälle jõuluvana.

Märkmed: