Kui me vanasti Kusta juures ehitustööd tegime, siis oli meie kambas üks mees, kes ikka kangesti tahtis rikkaks saada. Kahekesi nad oma eidega elasid ja kuskile ei kulutand, pold neil seda raha vaja midagid, aga mees oli omale pähe võtt, et tema ükskord selle nõksu üles leiab, millega selle poti omale saab. Kusta küll rehkendas, et sama ästi võiks ta minna kõrge mäe otsa, lasta neljakäpukile, ajada istmik ülespoole urvi ja akata ootama, kuna välk sisse lööb. Et oleks ehk kindlam sanss. Aga mees oli kindla karakteriga ega last ennast sihukesest lorast eidutada. Ja nüüd ildaaegu tuligi Kustale rääkima, et temal on vigur käes ja järgmine kord kindlasti võidab. Et tema otsib õiged numbrid pensioniseki päält. Penssi maksetakse ju kompluuteriga ja loteriid loositakse kah kompluuteriga. Naine oli lausa irmu täis, et vanamees kehva tervise juures, kui äkki võidabki, saab veel inhvarkti. Kaks vana inimest, lapsi pole, mida sa selle potiga teed või mida selle sees vaaritad. Kurtis oma äda perearstile, kes vana tuttav, ja see lubas vanameest vähe rahustada.
No eks tohter oma järgmisel visiidil viiski jutu loteriile ja mees kinnitas, et jah, tema aga võidab. Arst siis oiatas, et see ikka suur summa. Et oled sa ka mõeld, mida sellega peale akkad. "Poole annan kohe sulle!" kinnitas mees tõemeeli. Ja oligi inhvarkt käes, aga seda ei saand meie sõber, vaid arst. Ära ta ei surnd, aga põdes tüki aega tagantjärgi. Ja pole nad kumbki siiani potti saand.
No poisisunnikul jälle õigus. Ja meie olime kõik vakka kui vallavanema vasikad.