Teate, mõnikord on sellest abi, kui õigel ajal ja õiges kohas kõva äält teed ja enda kaitseks mõlema rusikaga välja astud. Ma alles mineva nädali laususin oma kaaluva sõna selle Ameerikamaa uue tisaasteri osas ja uskuge või ei, aga minu Kata on sest ajast peale jusku rahule jäetud. Inimesed saavad aru küll, kui sa resuluutselt vasta akad ja kõik nii ära seletad, et see, mis enne oli kõver ja loogaline, on pärast selge ja loogiline.

No aga ega sellepärast veel rahu maal peal ole ega inimestest ea meel nigu jõulu aegu. Asjad on seal lõuna pool ikka püsti ullud ja ullemaks lähvad. Katriina väsis ära ja kadus kaugemale, saba keerdus taga, aga õiged ädad alles akavad seal Uue Orleantsi linnas. Keda torm ei tapt, selle vaenlaseks on nüüd nälg või tõbi või teine ellujäänd inime, kes röövib ja vägistab. Ja kõik kisavad Ameerika presidendi kallal, et midagi ta ei tee avitamiseks või kui teeb, siis ei tee küllalt ega küllalt ästi. Et moslemisi tappa mõistab küll, aga kui vaja oma rahvast abistada, siis pole meest kuskil. Et kuulutab tisaasteri välja ja arvab, et tema töö on sellega tehtud.

Kusta tuli Viiuga üle ulga aja meile ja ma võtsin selle teema üles, et mis tema arvab. Ma tean vanast ajast, et kui Kustal mõni asi inge täis ajab, siis ta võib olla äkiline nigu Rakvere kohus. Ja ta läks nüüd kah kohe põlema, kui kuulis, kudas Ameerika presidendi kallal järatakse.

„Ega mina kah sellest mehest suurt lugu ei pea,“ põrutas Kusta, „aga minul on teistmoodi põhjus kui neil kisajatel. Kõige suurem tisaaster on see, et nisuke rahvas polegi paremat presidenti väärt. Kui ikka suur linn on üle ujutatud, ooned kokku varisend ja inimesi muudkui sureb, siis on sõda lahti ja tuleb sõjaseadus välja kuulutada. Et sõda käib looduse endaga ja mitte teise rahvaga, see ei muuda asja. Kui on inimesi, kes nisukeses olukorras lähevad kuritöö peale ja mitte ligimesele appi, siis pole muud kui kohe seina äärde ja ongi lühike lõpp. Kui paaril-kolmel tinauba keres, küll siis teistel aru pähe tuleb. Kui meil käis vabaduse sõda, siis olid meie maal kõik sõdurid. Mehed olid sõjaväljal, naised kudusid neile sukki ja kindaid, noored tüdrukud sidusid aavatuid ja vajutasid surnutel silmi kinni, poisikesed käisid luuramas ja sõduritele sõna viimas. Kõik olid ühe ja sellesama asja eest väljas. Kui me ise Sinimägedes olime ja sõber kõrval aavata sai, siis võttis teine mees ta selga ja tiris ambulantsi, mitte ei akand tal säärikud jalast kiskuma, et sureb tühi niikuinii. Ja ega rahuajal teismoodi ei old. Kui külas kellelgi maja põlema läks, tulid naabrid appi kustutama, mitte põlevast majast päästetud kraami vargile. Nisuke inime poleks külas elada saand, oleks ullu koera pähe maha löödud. Nüüd Ameerikas karjuvad kõik, et äda on suur, aga igaüks ootab, et keski teine läheks ja avitaks. Viga ei ole presidendis, viga on presidendi valijates."

Kusta oli end ägedaks kõnelend ja jäi korraks vakka. Ega meie keski kah äält ei teind. Tal oli õigus.

Märkmed: