Ega jõuluaeg ei ole nisuke aeg, kus konverentsisi peetakse ja resulutsioonisi vasta võetakse, ma tean seda küll. Sel ajal pidada vagajutu järgi kriimsilm magama ilusti ute ja oina vahel ja tema kihvad ei kipu kummagi kaelasoonte kallale. Kas need asjad just täpselt nii on, kes seda ütelda teab, aga nisukesest asjast on ilus mõtelda ja veel ilusam on seda uskuda.

Meie pidasime jõulukonverentsi sellepärast, et ei tea ütelda, kas kiriku jõuab. Kui kark jää peal libiseb, on pahandust rohkem kui rubla eest. Omal ajal sai iga jõululauba õhta kuusteist kilumeetrit maha sõidetud, sadagu või Saksamaa atru. See oli siis pikk maa. Kirik oli küll keset küla, aga see pold meie küla ja isegi mitte naaberküla, sellepärast sai sinna arvasti.

Palusime Ärmani, et tooks Kusta ja Viiu enne pühi korraks meile. Kui pühad käes, kes teab, kas on enam aega. Istume mõne tunnikese koos ja mõtleme, misukesi jõulusi on elus peetud. Ärman muidugi tõi kah, tema on nisuke poiss, kes vanadest inimestest ka ikka oolib. Või mis poiss ta enam ongi, oma lapsed kah juba leerist läbi käind.

Nojah, olime koos ja mõlgutasime neid mõttekesi. Kata ja Viiu saatsime köögi poole peale verivorsti kvaliteeti kindlaks määrama, ise jäime kolmekesti arutama. Pudel seatapjat oli neljandaks, aga see oleks võind ka olemata olla. Me Kustaga tegime ikka moepärasst mokad märjaks, Ärman kui sohver ei teind sedagi. Mõtlesime kõik läbi, need eestiaegsed ilusad jõulud, veneaegsed näärinäolised jõulud ja saksamnnide ersatsjõulud, kõik sai kudagi ära peetud. Aga siis viis Kusta jutu nende jõulude pääle, mis sai rindel peetud. Eks me proovind ju punkris kah ikka natuke jõulutunnet naha vahele saada. Marketendriga oli ivake suupärasemat värki saadud ja kodust ahvi kah saadetud, ega meie naised ja pruudid sõjamehi ei unustand, seda peab nende auks ja kiituseks ütlema. Jõulupuu oli meil kah olemas, küünlad küljes ja üks poiss tõmbas ärmooniku peal jõululaulusi, sõnu mäletas ju igamees.

Aga sellega me pold rehkendand, misukese vaenlase vasta me sõdime. Nendele oli ju Kristus see kõige kurjem vastane ja sellepärast nad tema sünnipäeva nii palavalt tervitama tulid kah. Keset meie laulmist pistis äkki Stalini orel üürgama ja siis oli kohe tants lahti. Nisukest lahingut nigu me sel öösel pidasime, annab mäletada. Nad tulid peale nigu rohutirtsuparv ja muudkui röökisid urää. Ja nisukese vihaga pole me neid vist kunagi nii ulgaliselt maha nottind kah. Rünnak sai tagasi löödud ja sinna lumeangedesse jäi neid palju. Aga ega me ise kah puhtalt välja tuld. Nii mõnegi toreda poisi vanemad said uueks aastaks poja koos kirstuga koju.

Naised kamandasid söögilauda. Kudagi vaikne oli see söömine seekord ja meie Kustaga jõime oma pitsid põhjani. Lõpuks ütles Ärman-poiss, kes kogu õhta pold palju suud pruukind, et akkame nüüd pealegi minema, enne kui mul kah kärakaisu peale tuleb.

Märkmed: