Läksin eile õhta vara magama, et oleks ommuku ästi virge, kui akkan teile jälle oma lora ajama. Kassa tead, olin just silma kinni saand, kui kuulsin imelikke ääli. Esimese jutiga mõtlesin, et soo — nüüd olen siis surnd ja inglikoorid laulavad. Aga üks ingel oli ästi jämeda äälega ja ei pidand mitte üks põrm viisi. Kargasin üles, rabasin ürbi ümber ja tõukasin ukse lahti — no muidugi, Kusta ja Viia lõugavad nagu Jeeriku pasunad. Siis tuli Ärman kah teiste selja tagant välja, sampusepudel pihus ja röökis, et elagu juubilar. No kuule, mul pold omateada arilikku sünnipäeva kah, aga siis ilmus piduriides Kata tordiga, üks küünal peal ja omal kaval nägu ees. Ja siis Ärman kui ainuke aruga inime teiste ulgas köhatas ääle puhtaks ja ütles, et „onu Karla, sa oled juba aasta aega järjest oma kalendrijutte kirjutand ja seitungisaksad pole sind veel välja visand. Meite meelest on see suur juubel!“ Ja lasi korgi põmm! pauguga õhku.
No ära me selle tordi nosisime ja loputasime apu sampuselagaga kõrist alla kah, aga kui nad läind olid, siis mul enam und ei tuld, tuli oopis tahtmine juubelijuttu kirjutada. Mõtlesin, et kirjutan noorematele sellest vanast ajast, kui vanasarvik ja Kargu Karla veel mõlemad poisikesed olid. Ja siis imestasin ise kah, kui palju asju siis teistmoodi oli kui praegu.
Autut ei old külas mitte kellelgi, ainult loomaarstil alevis oli matoortsikkel. Kui mõni linnamees oma autuga tuli, siis ajas kõik obused lõhkuma ja obusemeestel südamed täis. Kui keski võttis mõnes pulmas või ristjatsil oma nosu täis, siis pold tal vaja politseid ega protukolli karta nagu nüüd sohvritel. Sõbrad aitasid väsind mehe vankrile põhukoti otsa ja tark obune viis purjus peremehe koju. Raadiut kah ei old, ise sai videvikus kandle või ärmoonikuga muusikat tehtud ja kõva äälega kaasa lauldud. Värviline tiivii oli küll, aga üheainsa jaamaga ja seda nägi ainult korra nädalas - meie tiivii oli naabri sauna aken. Musta nahaga inimest võis neegriks kutsuda ja selle eest trahvi ei saand. Oli kuskil õunavargil käidud või mõni aken lõhutud, ega siis politseid ei tülitatud. Karjapoisi istmenahk maksis kõik kulud ausalt kinni. Kui oli vähe suuremat sorti süütegu, tuli poisil paar päeva püstijalu pruukosti võtta ja öösel kõhuli magada, aga kui kipitus üle läks, pold aava ega armi kuskil ja kindlustuse seltsi ei pandud laiabiliti kleimi sisse ega kedagi. Sporti tegime kah — viskasime kurni ja tagusime laptuud. Poksi arrastas ainult naabri oinas. Kes tüdrukult musu tahtis saada, pidi mees olema. Ja kes musule midagi pealekauba kah sai, pidi varsti jälle mees olema, sest tüdrukut titega jätta ei kõlvand. Mis kahekesi tehtud, see kahekesi kasvatati. Kata oli üle küla tüdruk ja akkas mulle meeldima, sest tal oli kaheksalaidne undruk ja temaga oli uhke simmanil polkat vihtuda. Ja kui ta mulle esimese musu andis, siis see maitses, nagu oleks liitri rõõska koort ära joond...
Äh, sendimentaalseks läksin, tuleb magama minna. Omme jälle äripäev.
Karla kalendrisaba
Jupike juubelijuttu
Läksin eile õhta vara magama, et oleks ommuku ästi virge, kui akkan teile jälle oma lora ajama. Kassa tead, olin just silma kinni saand, kui kuulsin imelikke ääli. Esimese jutiga mõtlesin, et soo - nüüd olen siis surnd ja inglikoorid laulavad. Aga üks ingel oli ästi jämeda äälega ja ei pidand mitte üks põrm viisi. Kargasin üles, rabasin ürbi ümber ja tõukasin ukse lahti - no muidugi, Kusta ja Viia lõugavad nagu Jeeriku pasunad. Siis tuli Ärman kah teiste selja tagant välja, sampusepudel pihus ja röökis, et elagu juubilar. No kuule, mul pold omateada arilikku sünnipäeva kah, aga siis ilmus piduriides Kata tordiga, üks küünal peal ja omal kaval nägu ees. Ja siis Ärman kui ainuke aruga inime teiste ulgas köhatas ääle puhtaks ja ütles, et "onu Karla, sa oled juba aasta aega järjest oma kalendrijutte kirjutand ja seitungisaksad pole sind veel välja visand. Meite meelest on see suur juubel!" Ja lasi korgi põmm! pauguga õhku.
No ära me selle tordi nosisime ja loputasime apu sampuselagaga kõrist alla kah, aga kui nad läind olid, siis mul enam und ei tuld, tuli oopis tahtmine juubelijuttu kirjutada. Mõtlesin, et kirjutan noorematele sellest vanast ajast, kui vanasarvik ja Kargu Karla veel mõlemad poisikesed olid. Ja siis imestasin ise kah, kui palju asju siis teistmoodi oli kui praegu.
Autut ei old külas mitte kellelgi, ainult loomaarstil alevis oli matoortsikkel. Kui mõni linnamees oma autuga tuli, siis ajas kõik obused lõhkuma ja obusemeestel südamed täis. Kui keski võttis mõnes pulmas või ristjatsil oma nosu täis, siis pold tal vaja politseid ega protukolli karta nagu nüüd sohvritel. Sõbrad aitasid väsind mehe vankrile põhukoti otsa ja tark obune viis purjus peremehe koju. Raadiut kah ei old, ise sai videvikus kandle või ärmoonikuga muusikat tehtud ja kõva äälega kaasa lauldud. Värviline tiivii oli küll, aga üheainsa jaamaga ja seda nägi ainult korra nädalas - meie tiivii oli naabri sauna aken. Musta nahaga inimest võis neegriks kutsuda ja selle eest trahvi ei saand. Oli kuskil õunavargil käidud või mõni aken lõhutud, ega siis politseid ei tülitatud. Karjapoisi istmenahk maksis kõik kulud ausalt kinni. Kui oli vähe suuremat sorti süütegu, tuli poisil paar päeva püstijalu pruukosti võtta ja öösel kõhuli magada, aga kui kipitus üle läks, pold aava ega armi kuskil ja kindlustuse seltsi ei pandud laiabiliti kleimi sisse ega kedagi. Sporti tegime kah - viskasime kurni ja tagusime laptuud. Poksi arrastas ainult naabri oinas. Kes tüdrukult musu tahtis saada, pidi mees olema. Ja kes musule midagi pealekauba kah sai, pidi varsti jälle mees olema, sest tüdrukut titega jätta ei kõlvand. Mis kahekesi tehtud, see kahekesi kasvatati. Kata oli üle küla tüdruk ja akkas mulle meeldima, sest tal oli kaheksalaidne undruk ja temaga oli uhke simmanil polkat vihtuda. Ja kui ta mulle esimese musu andis, siis see maitses, nagu oleks liitri rõõska koort ära joond...
Äh, sendimentaalseks läksin, tuleb magama minna. Omme jälle äripäev.
Kargu Karla
Karla kalendrisaba
Jupike juubelijuttu
Läksin eile õhta vara magama, et oleks ommuku ästi virge, kui akkan teile jälle oma lora ajama. Kassa tead, olin just silma kinni saand, kui kuulsin imelikke ääli. Esimese jutiga mõtlesin, et soo - nüüd olen siis surnd ja inglikoorid laulavad. Aga üks ingel oli ästi jämeda äälega ja ei pidand mitte üks põrm viisi. Kargasin üles, rabasin ürbi ümber ja tõukasin ukse lahti - no muidugi, Kusta ja Viia lõugavad nagu Jeeriku pasunad. Siis tuli Ärman kah teiste selja tagant välja, sampusepudel pihus ja röökis, et elagu juubilar. No kuule, mul pold omateada arilikku sünnipäeva kah, aga siis ilmus piduriides Kata tordiga, üks küünal peal ja omal kaval nägu ees. Ja siis Ärman kui ainuke aruga inime teiste ulgas köhatas ääle puhtaks ja ütles, et "onu Karla, sa oled juba aasta aega järjest oma kalendrijutte kirjutand ja seitungisaksad pole sind veel välja visand. Meite meelest on see suur juubel!" Ja lasi korgi põmm! pauguga õhku.
No ära me selle tordi nosisime ja loputasime apu sampuselagaga kõrist alla kah, aga kui nad läind olid, siis mul enam und ei tuld, tuli oopis tahtmine juubelijuttu kirjutada. Mõtlesin, et kirjutan noorematele sellest vanast ajast, kui vanasarvik ja Kargu Karla veel mõlemad poisikesed olid. Ja siis imestasin ise kah, kui palju asju siis teistmoodi oli kui praegu.
Autut ei old külas mitte kellelgi, ainult loomaarstil alevis oli matoortsikkel. Kui mõni linnamees oma autuga tuli, siis ajas kõik obused lõhkuma ja obusemeestel südamed täis. Kui keski võttis mõnes pulmas või ristjatsil oma nosu täis, siis pold tal vaja politseid ega protukolli karta nagu nüüd sohvritel. Sõbrad aitasid väsind mehe vankrile põhukoti otsa ja tark obune viis purjus peremehe koju. Raadiut kah ei old, ise sai videvikus kandle või ärmoonikuga muusikat tehtud ja kõva äälega kaasa lauldud. Värviline tiivii oli küll, aga üheainsa jaamaga ja seda nägi ainult korra nädalas - meie tiivii oli naabri sauna aken. Musta nahaga inimest võis neegriks kutsuda ja selle eest trahvi ei saand. Oli kuskil õunavargil käidud või mõni aken lõhutud, ega siis politseid ei tülitatud. Karjapoisi istmenahk maksis kõik kulud ausalt kinni. Kui oli vähe suuremat sorti süütegu, tuli poisil paar päeva püstijalu pruukosti võtta ja öösel kõhuli magada, aga kui kipitus üle läks, pold aava ega armi kuskil ja kindlustuse seltsi ei pandud laiabiliti kleimi sisse ega kedagi. Sporti tegime kah - viskasime kurni ja tagusime laptuud. Poksi arrastas ainult naabri oinas. Kes tüdrukult musu tahtis saada, pidi mees olema. Ja kes musule midagi pealekauba kah sai, pidi varsti jälle mees olema, sest tüdrukut titega jätta ei kõlvand. Mis kahekesi tehtud, see kahekesi kasvatati. Kata oli üle küla tüdruk ja akkas mulle meeldima, sest tal oli kaheksalaidne undruk ja temaga oli uhke simmanil polkat vihtuda. Ja kui ta mulle esimese musu andis, siis see maitses, nagu oleks liitri rõõska koort ära joond...
Äh, sendimentaalseks läksin, tuleb magama minna. Omme jälle äripäev.
Kargu Karla
Karla kalendrisaba
Jupike juubelijuttu
Läksin eile õhta vara magama, et oleks ommuku ästi virge, kui akkan teile jälle oma lora ajama. Kassa tead, olin just silma kinni saand, kui kuulsin imelikke ääli. Esimese jutiga mõtlesin, et soo - nüüd olen siis surnd ja inglikoorid laulavad. Aga üks ingel oli ästi jämeda äälega ja ei pidand mitte üks põrm viisi. Kargasin üles, rabasin ürbi ümber ja tõukasin ukse lahti - no muidugi, Kusta ja Viia lõugavad nagu Jeeriku pasunad. Siis tuli Ärman kah teiste selja tagant välja, sampusepudel pihus ja röökis, et elagu juubilar. No kuule, mul pold omateada arilikku sünnipäeva kah, aga siis ilmus piduriides Kata tordiga, üks küünal peal ja omal kaval nägu ees. Ja siis Ärman kui ainuke aruga inime teiste ulgas köhatas ääle puhtaks ja ütles, et "onu Karla, sa oled juba aasta aega järjest oma kalendrijutte kirjutand ja seitungisaksad pole sind veel välja visand. Meite meelest on see suur juubel!" Ja lasi korgi põmm! pauguga õhku.
No ära me selle tordi nosisime ja loputasime apu sampuselagaga kõrist alla kah, aga kui nad läind olid, siis mul enam und ei tuld, tuli oopis tahtmine juubelijuttu kirjutada. Mõtlesin, et kirjutan noorematele sellest vanast ajast, kui vanasarvik ja Kargu Karla veel mõlemad poisikesed olid. Ja siis imestasin ise kah, kui palju asju siis teistmoodi oli kui praegu.
Autut ei old külas mitte kellelgi, ainult loomaarstil alevis oli matoortsikkel. Kui mõni linnamees oma autuga tuli, siis ajas kõik obused lõhkuma ja obusemeestel südamed täis. Kui keski võttis mõnes pulmas või ristjatsil oma nosu täis, siis pold tal vaja politseid ega protukolli karta nagu nüüd sohvritel. Sõbrad aitasid väsind mehe vankrile põhukoti otsa ja tark obune viis purjus peremehe koju. Raadiut kah ei old, ise sai videvikus kandle või ärmoonikuga muusikat tehtud ja kõva äälega kaasa lauldud. Värviline tiivii oli küll, aga üheainsa jaamaga ja seda nägi ainult korra nädalas - meie tiivii oli naabri sauna aken. Musta nahaga inimest võis neegriks kutsuda ja selle eest trahvi ei saand. Oli kuskil õunavargil käidud või mõni aken lõhutud, ega siis politseid ei tülitatud. Karjapoisi istmenahk maksis kõik kulud ausalt kinni. Kui oli vähe suuremat sorti süütegu, tuli poisil paar päeva püstijalu pruukosti võtta ja öösel kõhuli magada, aga kui kipitus üle läks, pold aava ega armi kuskil ja kindlustuse seltsi ei pandud laiabiliti kleimi sisse ega kedagi. Sporti tegime kah - viskasime kurni ja tagusime laptuud. Poksi arrastas ainult naabri oinas. Kes tüdrukult musu tahtis saada, pidi mees olema. Ja kes musule midagi pealekauba kah sai, pidi varsti jälle mees olema, sest tüdrukut titega jätta ei kõlvand. Mis kahekesi tehtud, see kahekesi kasvatati. Kata oli üle küla tüdruk ja akkas mulle meeldima, sest tal oli kaheksalaidne undruk ja temaga oli uhke simmanil polkat vihtuda. Ja kui ta mulle esimese musu andis, siis see maitses, nagu oleks liitri rõõska koort ära joond...
Äh, sendimentaalseks läksin, tuleb magama minna. Omme jälle äripäev.
Karla kalendrisaba: Jupike juubelijuttu
Arvamus
TRENDING
