Jälle on käes see valus kuupäev, mille peale mõtelda ei taha ja mille peale mõtlemata jätta ei saa, kuigi kuuskümmend kuus aastat on juba sellest möödas, kui suur ulk meie rahvast juuripidi oma kodumullast väevõimuga välja kisti ja võõrasse mulda umber istutati, vähemalt prooviti. Minust läks see karikas mööda, aga kõigil mu naabrimeestel nii ästi ei läind. Mõtlen nende peale kuni elan - nende peale, kes tagasi tulid; nende peale, kes sinna jäid; ja kõige rohkem nende peale, kes ültse pärale ei jõud, vaid juba tee peal inge eitsid.
Ma ei tea, kas Ärman tahtis mind õrritada või mis, aga ta tõi mulle ühel päeval ühe kirjatüki, mis ta hinternetist oli leid. Selle oli kirjutand seesama Salupere Malle, kes ka noorest peast Siberis ära käis, koloositöö kõrvalt komunismust õppis ja nüüd on Eestimaal vene keele viluloog ja kultuurategelane. Ärman ise kadus vaikselt minema ega jäänd ootama, kudaviisi mina reageerima akkan.
Mallekene kuulutab, et tema viidi ka neljakümne ühessandal aastal ära koos kahe õega, aga tema küll leinama ei akka, sest nad kõik tulid tagasi.
Kiidab muulastest äraviijaid, kes aitasid kohkund inimestel asju pakkida. Ja siunab oma inimesi, kes nimekirjad tegid. Ja mäletab rõõmuga oma turismireisi, kus iga päev sai jaamadest sooja toitu, nälga ega janu ei kannatand keski.
Vata seda ma küll ei tead, et küüditamise aegu kõiki ei viidudki ärjavaguniga, et muist reisisid esimeses klassis. Et kelner tuli, kummardas ja küsis, kas lugupeetud ümberasujad soovivad punast või musta kaaviari. Ja Malleke vastas viisakalt, et oh, mis ten'd, minu proletaarlase pugule käib irsipuder ja poslamasla küll. Just seda siis toodigi ja jootraha ei oodatud.
Nõndasi siis. Mõni inime ei leina, ka oma isa mitte, kes juba varem Siberis suri. Ja kannab viha oma rahva peale, kes nimekirjad tegi. Aga kes nimekirjade tegemiseks käsu antsid, neid ta ei vihka. Ega Moskvas keski ei tead, kas ära tuleb viia Jüri või Jaan, nemad antsid ainult numbrid ja kohalikud oolitsegu, et arv oleks täis. Kui ei ole, lähed ise. Minu teada võetigi küllalt neid, keda kirjas pold, et aga plaan saaks täidetud.
Nii mõnedki tulid tagasi, sest kõiki juuri on raske läbi lõigata. Neid jääb kodumulda küll ja küll ja need narmad oiavad taluinimest kõvaste kinni isegi siis, kui talust on vahepeal koloos tehtud. Aga kel juuri pole oldki ja latv kah lage, sellest võrsub juurikas. Nisuke vintske juurikas, et aita muud kui võta aiateivas ja anna vasta lagipead nii et laksub.
Vast siis jätab selle irmsa eesti rahva maha ja läheb tagasi Uuralite taha, kus kõik on ästi inimlikud ja keski ei tee kellelegi kurja. Minu juured jäid Eestimaa mulda ja sellepärast lubatagu mul kord aastas leinata.
Karla kalendrisaba: Juurtest ja juurikatest (1)
Meelejahutus | 15 Jun 2007 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
jah,kahju küll,et ikka ka teie seda küüditamist ja oma venna maha laskmist peate võõra rahva tööks,võõral rahval polnud vaja olnud venna talu,kuid vennal küll ja see oligi see mõrtsuka töö, ,mina olin juures tunnistajaks ja ei iialgi ei andesta vendasi mõrvareid,kas seda maha laskmist tehti võõra rahva selja taga või mitte,see mind ei huvita,mind huvitab,et siiamaani need varastatud majad,talud,kauplused,tehased ei ole tagastatud,rohkem pole vaja selgitada,sellest aitab küll,pole tagastatud,siis pole see Eestiriik,vaid on varasteriik ja kõik,milline häbi,kaua teiesugused norite vabadust,seda teie ei saa,ise olete süüdi oma laristamise ja laia eluga,ise praegu oma vägivallaga jälle teete veresauna,miks siis?????antke tagasi teiste vara ja raha mida varastasite,kas see on nii suur häda,et selle suure vara hulgaga kuidagi ei saa tagastada see natukene,sellega teete endile lõpp peale,keegi teid enam ei usalda ja peavad varasteks ja tapjateks,sellest lahti enam ei saa,kui palju surnud juba jälle tegite,kes andis teile selle õiguse,teie ise,siis ka ise peate endile lõpu tegema ja kõik,ära tüütab see terror
Meelejahutus
TRENDING
