Ma ei tea, kas Ärman tahtis mind õrritada või mis, aga ta tõi mulle ühel päeval ühe kirjatüki, mis ta hinternetist oli leid. Selle oli kirjutand seesama Salupere Malle, kes ka noorest peast Siberis ära käis, koloositöö kõrvalt komunismust õppis ja nüüd on Eestimaal vene keele viluloog ja kultuurategelane. Ärman ise kadus vaikselt minema ega jäänd ootama, kudaviisi mina reageerima akkan.
Mallekene kuulutab, et tema viidi ka neljakümne ühessandal aastal ära koos kahe õega, aga tema küll leinama ei akka, sest nad kõik tulid tagasi.
Kiidab muulastest äraviijaid, kes aitasid kohkund inimestel asju pakkida. Ja siunab oma inimesi, kes nimekirjad tegid. Ja mäletab rõõmuga oma turismireisi, kus iga päev sai jaamadest sooja toitu, nälga ega janu ei kannatand keski.
Vata seda ma küll ei tead, et küüditamise aegu kõiki ei viidudki ärjavaguniga, et muist reisisid esimeses klassis. Et kelner tuli, kummardas ja küsis, kas lugupeetud ümberasujad soovivad punast või musta kaaviari. Ja Malleke vastas viisakalt, et oh, mis ten'd, minu proletaarlase pugule käib irsipuder ja poslamasla küll. Just seda siis toodigi ja jootraha ei oodatud.
Nõndasi siis. Mõni inime ei leina, ka oma isa mitte, kes juba varem Siberis suri. Ja kannab viha oma rahva peale, kes nimekirjad tegi. Aga kes nimekirjade tegemiseks käsu antsid, neid ta ei vihka. Ega Moskvas keski ei tead, kas ära tuleb viia Jüri või Jaan, nemad antsid ainult numbrid ja kohalikud oolitsegu, et arv oleks täis. Kui ei ole, lähed ise. Minu teada võetigi küllalt neid, keda kirjas pold, et aga plaan saaks täidetud.
Nii mõnedki tulid tagasi, sest kõiki juuri on raske läbi lõigata. Neid jääb kodumulda küll ja küll ja need narmad oiavad taluinimest kõvaste kinni isegi siis, kui talust on vahepeal koloos tehtud. Aga kel juuri pole oldki ja latv kah lage, sellest võrsub juurikas. Nisuke vintske juurikas, et aita muud kui võta aiateivas ja anna vasta lagipead nii et laksub.
Vast siis jätab selle irmsa eesti rahva maha ja läheb tagasi Uuralite taha, kus kõik on ästi inimlikud ja keski ei tee kellelegi kurja. Minu juured jäid Eestimaa mulda ja sellepärast lubatagu mul kord aastas leinata.