Mina arvasin, et mul siin maal peale Kusta ühtegi vana tuttavat ei ole, aga tuli välja, et on. Jakup oli sõja aegu meie mõlemaga koos Narva all, aga ta võttis Saksamaal naise ja siis kadus ta meie silmist ära. Ta oli natuke nosu mehekene ja oli naise ka nisukese saand. Olid Kanaadasse tuld ja eland kahekesi siin ühes väikses linnas Toronto külje all. Ei nad käind kunagi kuskil ja meie kumbki ei saand ültse teada, et nemad kah siin on. Mõned inimesed on nisukesed, et nohisevad omaette ja on sedasi õnnelikud.
Aga ükspäe oli lehes kuulutus, et üks elatand naisterahvas on ära surnd ja truu abikaasa Jakup leinab. No Jakupil on nisuke peramine nimi, mis jääb igavesti meelde. Kusta akkas uurima ja tuli välja, et ongi meie vana sõber Jakup. Otsis ta telehvoniga üles ja käis peale, et no saame kokku. Eks Jakupil oli kah rõõm vanu sõpru näha nüüd kus naist enam pole. Ärman läks talle autuga järgi ja tõi nad Kustaga mõlemad meile.
No Jakup siis kõneles oma lugu ja see oli ikka lugu küll. Olid jah eland oma eidega kahekesi nigu turteltuikesed oma kuuskümmend aastat. Elu nii ilus, et ei tund nigu teiste inimeste järgi puudustki. Ütles, et neil pold Sentaga omavahel ühtegi saladust ja mitte kordagi pold tülitsend kah. Mina ei tea, kudas niimoodi elada saab, aga näe, Jakup ja Senta said.
Sental oli old kummuti peal üks väike puust vanamoeline karbike, kirjad peale põletatud. Selle kohta oli ta Jakupile üteld, et see on ainuke asi, kuhu tema sisse vaadata ei tohi. Ei luband küsida kah, mis seal sees on. No eks Jakup arvas, et on mõne vana peigmehe kirjad, ja ei küsind kah ja nuhkima ammugi ei läind, pold temal nisukest kommet. Vahel oli mõte nigu läind selle karbi poole ikka kah, aga ei enamat.
No kõik oli ilus, kuni ükskord Senta jäi aigeks ja tohter oli üteld, et temast enam elulooma ei saa. No ja siis Jakupike oli mõteld, et tuleb akata plaani pidama, kudas üksipäini elada. Oli võtt selle puust karbikese ja viind Senta sängi manu, et kas nüüd ei oleks aeg kaeda, mis seal karbis on. Senta oli old asjaga päri ja luband tal karbi lahti teha. Karbis old kaks paari käpikuid ja ulka raha, kohe mitukümmend tuhat tollarit.
Senta seletand, et selle karbi pärast nad nii ästi elasid. Vanaema oli talle õpetand, et ärgu kunagi mehe peale vihastagu. Kui süda täis saab, kudugu paar käpikuid. Jakupil ea meel, et naine kuuekümne aasta sees ainult kaks korda tema peale kurjaks saand. Ainult see raha ei and talle ingerahu. Küsind siis, et kust see kõik pärit on. Senta naeratand, et eks ikka käpikute müügist.
No vat siis oli meil Kustaga tegemist, et naeru pidada.
Karla kalendrisaba: Käpikud
Meelejahutus | 24 Aug 2007 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
