Nigu ma seda lugu lugesin, nii ma Katale ütlesin, et see nüüd küll õige asi ei ole. Nõnda nad tulid kolmekümne ühessandal aastal kah, karmoska ja kasatsokiga, sibulalõhn ees ja poslamasla ais taga. Seekord tuleb vasta tuleb akata. Kutsume Kusta ja Viiu meile sõjaplaani pidama, ega meie pataljoni poisse rohkem järel ei ole.
Kui riigi julgeolek kaalul, siis kuuleb isegi Kata minu sõna. Torkas kohvimassina stepseli seina (samovari meil ei ole) ja pani pirukad ahju. Kusta ja Viiu tulid, Ärman sohvriks kaasas. Kusta lõi pudeli aljast lauda ja võttis laua ääres positsijooni sisse. Küsis kohe pikemata, et kuda see karu tuleb, kas uldimaatumiga vai ilma. Et kas mõne Eesti kodakontsusega ninasarviku arvamust kah küsiti vai käratati, et muutkui tuleme ja tehke aga ruumi. Vene sõbralikkusel on ennegi nisuke nägu old.
Viiul pole kombeks riigi julgeoleku küsimustes oma arvamust avaldada, aga seekord võttis tema kah sõna. Ütles, et tema teada oli vanasti Troojamaal kellelegi obene kingitud, aga pärast tuli välja, et ruun oli puust ja sehest sõjamehi täis. Et mis siis saab, kui tilluke karu kasvab Eestimaal ea toidu peal suureks ja kõhust kargab polk punaarmeelasi välja, igal laskevalmis kuuliprits kaenlas.
Ärman segas vahele ja püüdis vanu rahustada, et tema inhvurmatsijooni kohaselt polegi see vene karu, on sündind oopis läänes, Viini linnas, ja noorelt Venemaale välja rännand. Selle peale kähvas Kata, et ärgu meid lollitada püütku. Komunismus sündis kah läänes ja toodi Venemaa kaudu meile, ega selle kiskjaga teistmoodu ei ole.
Kusta põrutas omalt poolt, et ah vai Viin on selle elaja sündimise paik. See, mida meie praega võtame ja milleta ristiinimesel teatud olukorras on juba raske läbi saada, on kah viin, aga loe sildi pealt kirja – seal seisab vodka. Näed ise, kui kavalasti see propagandamassin töötab. Läänes pruulitud ja eesti mehe organismusele igati sobiv, aga pärast teist pitsi oled kössis nigu koloosnik.
Nii ühel meelel pole me kõik enam ammu old. Ma võtsin laulu üles ja siis lasime nelja ääle peal, et „metsa läksid saaa ja metsa läksin maaaa...“ Ärman otsustas jääda tänuliku publiku rolli.