Meie oleme üks imelik rahvas. Muudkui kuulutame, et ajame eesti asja, aga need, kelle pihus eestluse kärusangad peaksid kirjade perra olema, ei taha ise miski inna eest eestlased olla. Nii on meil old aja jooksul pajuvenelasi ja kadakasakslasi, kes matsirahvale ülevalt alla vahtisid ja ennast kudagi enamaks pidasid. Nüüd nad mõlemad ajalooks saand. Kommud võõrutasid meid pajuvenelusest ja natsid kadakasakslusest, nii et neile mõlemile peaksime jusku tänulikud olema. Aga rahvatarkus ütleb, et ega mees poomata jää, kui nööri pole. Arvasime küll, et oma riik tuli tagasi ja koos oma riigiga on oma keel ka jälle au sisse tõstetud, aga take from the finger ehk nagu arimata inime ütleb — võta näpust!
Meid on nüüd juhtima akand üks uus inglise keelt purssiv tõug, kellele keski pole veel jõud nime panna. Vata paju ja kadakas olid mõlemad ju nisukesed teisejärgulised puud, et neil õiget otstarvet jusku ei oldki. Olid sihuksed puu ja põõsa vahelised, ei üks ega teine. Ja need vene ja saksa keele väänajad pold kah üks ega teine. Ei võtt neid omaks venelased ega sakslased, eestlasest kõnelemata. No ma siis rehkendasin oma rumala peaga, et kui akkaks õige ise sellele uuele hinteligentsile ristiisaks. Aga vat kolmandat sihukest puud kodumaa metsast ei leid, mis neile passiks. Küsisin ädaga Kata käest ja tema kui naisterahvas ja taimeriigiga paremini tuttav ütles kohe, et ei metsas ole nende jaoks midagi. Võta kraaviperve pealt karuohakas, see käib neile küll. Ja mina jäin temaga kohe nõusse.
No ja nüüd need karuohaka-kultuuri arendajad tulidki välja sihukese jutuga, et varsti toktorikraadi enam eesti matsikeeles teha ei saagi, et hinteligent peab hinglise keelt kõnelema. Üks kõrge kraadiga mees ütles kohe selgelt ja resuluutselt, et see on asjade loomulik ja paratamatu käik. No teate, loomulik ta võib ju olla, aga mitte paratamatu. Kui keski teine ei parata, siis mina oma kalendrisabas ikka paratan ja vat mitte hinglise keeli kirjutama ei akka. Ja ütlen seda kah, et nad võivad ju eesti asja ajada, aga kuhu nad ta ajavad, seda ei tea nad küll isegi. Ajavad kraavi või linalikku või koos muu prahiga põrmanduriide veere alla, aga mitte sinna, kus ta peaks aetama.
Aga teisest küljest jälle — las nad jahmerdavad seal kõrgetes koolides, kus vanasti obesevargid tehti (nüüd on need ka kõik tööta-töölised), tarvilikke asju saab ikka eesti keeli ajada, nagu sülelapsi magama kussutada, naist või valitsust sõimata, külapoest silku ja seebikivi osta, kaubasellile koera peale ässitada, sulast sundida, karjast kaubelda, naabrimehega valtsturakat mängida, lorilaule laulda, naabri Netilt musu norida, põrsast toast välja ajada, kalendrisaba koostada ja enne surma issameiet lugeda. Äda pole tegelikult midagi ehk nagu õnnis Jakupson ütles — veel pole kadund kõik!
Karla kalendrisaba : Karuohaka-inglased (1)
Meelejahutus | 23 Sep 2005 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Veel pole kadund kõik!
Olgu õnnistatud ja mingu täide Su optimism!
Olgu õnnistatud ja mingu täide Su optimism!
Meelejahutus
TRENDING
