Siin ma nüüd kükitan täpipealt nigu Muti-onu selles laste laulus, ei ma kutsu külalisi ega kedagi ja ei taha keski ka mind endale külla. Eluruum pole mul sügaval kadakpõõsa juure all, vaid tepaartmendi viiendal korrusel. Sealt ma kaen alla, kuda nooremad inimesed lume ja jää sehes siblivad. Minul sinna asja ei ole ja kui olekski, ei maksaks minna. Varsti oleks kargud kahekorra ja ise selili maas nigu kilpkonn. Lesi siis seal ja otsi alastajat samaaria meest, kes su ülesse avitab.
Külalisi ei käi, nigu ütlesin. Kaebasin seda moe pärast Katale kah ja kohe sain vastuse, et neid käib rohkem kui sa tead. Et võiksidki minna ja nendega rohkem tegemist teha nigu ea peremehe kohus. Istu rõduakna manu ja loe ajaviiteks üle, kui palju neid käib.
No eks ma ole juba ammu selles eas, kus on kindlam naise nõuanne ära kuulata ja oma suu kinni pidada. Vanasti ütlesin tema jutu peale, et „kuulda võetud, tegemata jäetud“, aga ajad on muutund. Tõstsin tabureti aknaservale ligemale ja akkasin silmi vidutama. Ja keda ma nägin? Karvaseid ja sulelisi, just nisukesi nigu Muti-onu oli endale külla kutsund. Rõdu on lund paksult täis, aga lumekorra peal on muster nigu Muhu seelikul, kõik veikeste varbajälgede tikitud. Kui viitsid vagusi istuda, näed varsti, kuda linnukesed seal ringi keksivad ja jäätand lund nokivad. Mida nad sealt leiavad vai kas nad ültse midagi leiavad, seda ei tea lapsed ega Viiu, nigu Kusta ütleb. Aga nisuke see linnukese elu on, kui ta lõunamaale lendajat sorti ei ole. Kus ta saab, mis ta sööb, aga rõemsast tõstab ääle, kui midagi nokka akkab.
Need on sulelised jah, aga karvaseid on veel uhkem kaeda. Viis oravapoissi laseb all lume peal ringi, vai on muist plikad, ei mina mõista vahet teha, ühtemoodu lusti ja vigurisi täis kõik. Ega nemad küll lumest palju ooli, turnivad mööda vastasmaja kiviseina nigu sirkuse akrupaadid, ronivad rõdude peale ja torkavad nina kuhu aga saavad ja leiavad midagi amba alla kah. Kata tuli kah kaema ja tema teadis igaühte nimepidi. Noomis veel mind, et kas ma siis ei mäleta, need ju meie oma koduloomad.
No siis mulle tuli meelde küll ja akkas isegi äbi, et neid ära ei tund. See jant akkas meil mineva talvel, kui olid kah mõnda aega kõrged anged. Meie rõdu ühes nurgas oli ta ästi kõrge. Ükspäe juhtusin nägema, et ange ühte otsa on jusku tunnel kaevatud ja teisel päeval märkas Kata, kuda orav ronis tunnelisse sisse. Arvasime, et käib seal tuulevarju otsimas ja asi jäi sellega. Aga kevade poole, kui lumi ära sulas, avastas Kata terane silm midagi muud. Suvel arrastas Kata ikka potipõllundust, pani plastikust mollid mulda täis ja lilletaimed mulla sisse. Aeda ei ole, olgu siis niigi palju silmailu. Aga sel sügisel, kui lilled närtsind, ei viitsind ta neid molde tuppa tuua ega keldrisse varjule viia, keeras rõdunurka kummuli ja asi sellega.
Eks oravamamma oli seda tähele pand, molli seestpoolt vatiga ära vooderdand ja seal talvel pojad ilmale toond. Varsti akkasid need nähvitsad kaela kandma ja tulid rõdule ullama. Eks Kata oma aleda naisterahva südamega akkas sinna pähklisi kah viskama ja siis oli meil iga õhta nigu simman. Jõmpsikad tulid viiekesi välja mängima, lasid mööda aknavõrku krabinal ringi ja oleks vist tuppa kah tuld, kui me poleks ust kõvaste kinni oid.
Katal jäid sel suvel lilled istutamata, aga ühel päeval sai temagi mõõt täis. Kui kogu oravapere oli all muru peal möllamas, äävitas pesa ära ja jättis närilistele kirja, et kolige puu otsa. Kas nad lugeda mõistsid vai ei, aga ära nad meilt kadusid. Aga kudagi ea tunne on kaeda, et alles on nad vist kõik ja et Muti-onu elu on kah omad rõõmud.
Karla kalendrisaba: Karvaseid ja sulelisi
Meelejahutus | 06 Feb 2009 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
