Oli üks vana armas laulukene. Vanaemad ikka eietasid seda ja lapselapsed lasid takka järgi ja igaüks sai aru, et just nii need asjad on. Et inime rassib ja rabeleb, aga linnuke muudkui istub oksa peal ja laseb laulu, nagu poleks ühtegi äda ega muret maailmas olemas. Noh, ega tal muredest puudu old, aga kes seda mõistis tähele panna. Ega linnukesel fritsu old, kus nädala toit valmis, kõik supermarketist toodud ja tselluhvaani sisse pakitud. Ei, tema pidi iga päev värsket muretsema, kas vihmaussi maa sehest välja tirima või tõugu puukoore vahelt üles otsima. Aga kuna ta seda ränka tööd suure laulu ja vilega tegi, siis inime arvas, et see kõik on lihtne ja õlbus ning tegi selle kohta oma laulu, mis ka lihtne ja jäi õlpsasti meelde.
No aga mis siis nüüd on? Moodne aeg ei jäta linnukesi kah rahule, muudkui otsib neile uusi muresid. Veelindusi kastetakse nüüd naftaga ja igasuguste elidega. Kudas inime ometi aru ei saa, et linnuke ei ole kuulipritsi padrun, mida tuleb tavoti sehes oida. Linnuke tahab puhast vett, aga kust sa seda nüütsel ajal enam võtad. Endalgi ei kõlba kraanivesi juua. Kata toob aga poest pudeliga ega kuula minu juttu, et pudelis on seesama kraanivesi, ainult kirju silt peale kleebitud, et saaks rohkem raha võtta.
No ea küll, ega kõik linnud vees ei ela. Aga teistele linnukestele on uus aigus välja mõteldud. Vanasti tuli kripp ainult inimese kallale, aga nüüd on linnukripp leiutatud ja rohi selle vastu leiutatakse muidugi alles siis, kui suurem jagu linde juba ööbikuteriiki on läind, kus nad igavest und magavad. Ja kui see aeg kord kätte tuleb, kus sellest ullust aigusest jagu saadakse, siis on maailm jälle nii kõvaste arenend, et on linnukreeps ja linnutiisiker kah juba olemas. Linnukesed muudkui kaovad, aga mured aina kasvavad.
Aga siis läks asi päris ulluks, kui akati nisukest juttu ajama, et see linnukripp tuleb inimesele kah kallale. Eks see va hinternett kõik selle pahanduse tegi. No kui õigust kõnelda, siis ega hinternett üksi poleks teind, aga äda on selles, et Kata on nüüd kah akand teda vahtima. Vahtis ja luges ja tegi kohe oma järeldused, et see on nisuke aigus, mille need mehed üles korjavad, kellele oma naisest ei piisa ja siis lähevad linnukesi jahtima. Saavad linnukese käest alva aiguse ja pärast nakatavad oma voorusliku kaasa kah. No ma tean seda aigust küll. Ise ma teda põdend ei ole, aga nooremate meeste jutu järgi pidi ullem olema küll kui arilik külmetus. Küll mul andis Katale seletada, et neil linnukestel, keda tema kahtlustab, on rahvakeeles oopis lihtsam ja arusaadavam nimi. Kui seda tohiks lehes või hinternetis kasutada, jääks palju segadust ära.
Eks neil linnukestel, keda õige nimega kutsuda ei kõlba, ole kah oma mured, aga neist kõneleme teine kord. Või jätame kõnelemata, mis mul nendega tegemist.
Karla kalendrisaba: Kas on linnukesel muret
Meelejahutus | 10 Mar 2006 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
