Ma ei tea nüüd, kas see oli hinternetis või kuskil mujal, kus ma selle sõna peale sattusin, aga mul tekkis kohe uudisimu, et mida nisuke asi tähendada võiks. Ärman oli muidugi kohe kärmas seletama, et see pidada tähendama nimekirja. No kui ta nimekiri on, siis on tal minu naisega selge ühendus, sest tema on eluaeg Kata old. Ju see siis on minu Kata kiri või nisuke tokument, mille järgi tema loogika käib. Keeleteadlane ma muidugist ei ole, aga niipalju saab iga mõistlik inime aru, et Kata loogika ei saa mujalt tulla kui kataloogist.

Ja kas teate, ma pean ütlema, et minu Kata loogika ei ole enam see, mis tal siis oli, kui ta veel meie ühises talus sigu söötis ja lambaid pügas ja lehmi lüpsis. Ma olen vahel omapead mõteld ja arutand, et taluinime ei mõtle ültse peaga, vaid jalataldadega. Kui su paljad tallad on kogu aeg vasta sedasama maakamarat, kust sa oma igapäevast leiba ja leivakõrvast saad, siis nendesamuste taldade kaudu imbub sinusse kogu su tarkus ja eluvilusoohvija. Pea on üleval kõrgel ilmatuulte sasida, paks juustepadrik kah seal veel varjuks ees – võtab ilmatu aja, kui tarkus ükskord sinna jõuab. Sellepärast ei tohiks minu meelest maainimest maa juurest kunagi ära viia, sellest ei tule muud kui pahandust.

Noh, ja minu Katakene on nüüd juba aastaid krõpskingi kand ja peaga mõtelda proovind. Vahel tuleb see asi peris veider välja. Nigu sel talvel, kui ta akkas äkiste irumanti mängima. Inhvurmeeris mind üks õhta, et ajad lähvad ulluks ja uus sõda tuleb peale, kõik ilmamärgid näitavad seda. Et enne eelmist sõda oli nii irmus külm talv, et võttis kõik õunapuud ära ja Petseris oli piiritusepudelil jääkord peal. Inimesed lõid kartma, et see ead ei tähenda, ja ega tähendandki. Varsti oli sõda kaelas ja ulka eesti rahvast viidi nii külmale maale, kus õunapuu ei saa endale juurigi alla ajada, õitsemisest või viljakandmisest rääkimata. Nüüd õitsevad Eestis kolmekuninga päeval kirsid ja võõrasemad, kuusealused on kukeseeni täis, ega nisuke asi kah muud ei saa tähendada kui uut sõda.

No mina esimese jutiga lõin sihukese tarkuse peale käega, et kuula nüüd naiste lora. Aga tema ei jätt järgi, sõkkus aga ühe jalaga oma loogika vokiratast ja eietas koonlast peenikest tarkuseniiti, mida tugeval meesterahval annab katki tõmmata. Akkasin siis vastapidiseid argumente otsima, aga kuripatt – mitte ühtegi ei leid. Ja siis akkasin mõtlema, et luuavarrest on ennegi pauk tuld, äkki on eidel õigus. Panin oma mootsad mõtlemise aparaadid tööle – ega minugi kodarad pole ammu enam künnivaol käind, tuleb peaga mõtelda, juuksepahmak kah eest kadund... Jõutsin sinna punkti välja, kus avastasin, et sõda juba ammu käibki ja ega selle alustamise süüd keski oma peale võtta ei taha, selleks on väikesi rahvaid vaja. Siber meid murda ei jaksand, ehk akatakse meie rahvast varsti Sahaarasse kaamelikarjusteks vedama, mida muud see kuum ettevalmistus tähendab. Selle nuputas välja minu naise kataloog ja minu karlaloog kinnitab. Vot.

Märkmed: