Aga meite lastele olen mina küll uhke, vähemalt nendele, kes Eestimaale laulupidu pidama sõitsid. Nemad käisid ikke laulukaare all ära, ingasid sügavalt sisse ja see, mis nad siis vägevalt välja lasid, pold niisama tühi toss, vaid uhke eesti laul. See läks kaunimal kõlal ja vägevail vooludel üle terve Eestimaa ja vata et üle terve ilma.
Üle ilma ta läkski. Ärman tuli ükspäe meile, läpptopp kaenlas ja nägu säras nigu Moosese pale. Ega mina neid mootsaid massinavärke ästi ei salli, aga see, mis Ärman-poiss mulle näitas, lepitas mu nendega ajutiselt ära. Kassa tead, mis ma oma silmaga nägin ja kõrvaga kuulsin: iinlaste laulukoor arjutas eesti laulu. Kujutad sa ing ette – ulk pisikesi kulisi unnikus koos, kõigil silmad viltu ja vidukile peas, aga suud puhast eestikeelset laulu täis. Tirikent vehib ees takti nigu lõhuks oma kepiga iina müüri maha. Vahid ja kuulad ja kohe ei usu, et ükski neist lõõritajatest pole kunagi Räpina ega Rõuge kandis karja oid, et kõik kakuvad äripäeval riisi, rinnust saadik vees.
Siit Kanaadast oli kah üks laulukoor Talina sõit ja eesti rahvarõivad selga tõmmand. Jälle nali – ise Alihvaksi poiss, aga Alliste ame seljas ja uhke kui kukk oma mulgi mundri peale, pane vai presidendiga kõrvu seisma. Ja ajab puhast eesti joru suumulgust välja, ei vääna seda ühti nigu venelane plotskit.
Kargu Karla