Paistab, et mitte keski ei vastuta enam mitte millegi eest. Vastutust jusku ei ole enam vajagi. Vanasti oli nii, et inime tegi kõik ja seesama inime vastutas kõige eest, mis ta tegi. Nüüd teeb kõike massin ja vastutajat ei ole, sest keski ei ole mõist massinale südametunnistust teha. Kompluuterile saab ea raha eest igasugu vidinaid juurde pookida, nooremad muud ei teegi kui appkreidivad oma kompluutereid, aga vastutust müügil ei ole. Kui lähed poest küsima, siis kaval kaupmees raputab pead ja ütleb, et enam ei tehta. Seda ei ütle, et pole kunagi tehtud.

Arilikul inimesel on nüütsel ajal pea ainult selleks, et lips üle kaela maha ei kukuks. Mõtlemise jaoks seda enam ei kasutata. Kui mõni proovib kasutada, siis vaadatakse, et kust see loll välja on tulnud. Võtame kasvõi nisukese tarviliku asja nigu saunakütmine. Vanasti tuli neid algusi ahju ajada parajal määral, et kõigile magusat leili jätkuks. Tuli siibreid sättida, et vingu sisse ei jääks; vett soendada ja vihad ästi ära autada, nii et võisid pärast sauna tunda, et oled vihelda saand ja mitte tappa saand. Saunakütjal oli suur vastutus. Nüüd on puha lekrisaunad, kääna aga nuppu ja vahi kella, kuna valmis saab. Mis vastutust seal vaja on.

Vanasti, kui läksime Kataga külapoodi, siis ma tegin talle ikka viisakalt ukse lahti. Olen ju mats küll, aga niipalju tean ikka, et taamile tehakse uks lahti ja lastakse tal enne sisse astuda. Nüüd, nigu ligi saad, kargavad kõik uksed ise lahti ja igamees on kohe autumaatselt tsentelmann, pole sul oma vaevaga õpitud peente kommetega midagi peale akata. Aga kui autumaat rikki läheb, siis ei saa sisse Karla ega Kata. Vahi seda kinnist ust nigu pull põlend metsa ja vastutajat ei ole.

Ostad sealt poest pätsi leiba ja tood koju – ilusti viiludeks lõigatud, kõik ühepaksused. Vanasti oli nii, et kes tahtis nigu peenem olla, lõikas õhukesed viilud ja oidis kahe käega, muidu oleks kätte ära lagund. Aga kui Kata oli kapsasuppi teind, siis mina lõikasin ikka ea toeka kamaka ja määrisin paksult taluvõid peale, et ammas ei põruks. Vata siis tuntsid, et oled süia saand. No ütelge, mis elu see on, kui sa ise enam ei tohi oma leivaviilu paksust kah määrata, kõik otsustab massin sinu eest.

Vanasti pidi iga peremees ise teadma, millal ta rege või ruuna rautas. Kes ei tead, see kannatas ehk vastutas oma lolluse eest. Kuskil ei läind punane tuli põlema nigu nüüd autul, et jookse aga karaasi, tengelpung puuga seljas. Ja lollustega oli ültse niiviisi, et ei neid tehti ikka, juba poisikesest peale, aga ega ükski lollus karistamata ei jäänd. Ülemine ots mõtles nad välja, alumine maksis kõva kipitusega kinni. Vastutusest ei pääsend keski. Ja ega täismehest peast teistmoodi ei old. Tegid lollust, kohe maksid. Rikas maksis rahaga, vaene istmenahaga. Vat nisukesi aegu tahaks mina tagasi.

Märkmed: