Nendel pühadel, mis nüüd ukse ees, on ju rahvasuus palju nimesid ja nad on kõik omamoodi kenad. Kui mõtlema akata, siis on imelik, et meie rahvas neid kõige rohkem just lihavõtte pühadeks kutsub. See nimetus passib ikka ennekõike nendele, kelle usk paastuda käsib ja kes siis nüüd paastuaja lõppu pühitsevad. Meie rahva ulgas on neid vähe, aga nimi on kudagi külge akand.
Kui siitkohast edasi mõtelda, siis oli meie maarahval asi tegelikult vaata et vastapidi. See oli aeg, kus enne jõule veristatud notsust olid järgi jäänd ainult soolasemad tükid tünnipõhjas, mis tuletasid meelde, et varsti akkab piimaga keedetud klimbisupi periood. Maainime suvel palju liha ei söönd, vaesemad tänasid õnne, et jõest või järvest kala sai, muidu oleks tulnud pool aastat taimetoitlane olla.
Ristiinimesele tulevad ikka ülessetõusmise pühad. Jõulude aegu sai õisatud ja Kristuse sündi pühitsetud, nüüd on asi teistmoodi. Eks me esimese püha ommuku õiska kah, aga sel õiskamisel on teine nägu. Enne ülessetõusmist oli ristilöömine ja Kolgata, need olid tõsised asjad. Aga mis mina sellest siin kõnelen, õpetajad teavad seda asja täpsemalt ja oskavad paremini seletada kah. Mina mäletan ainult vanarahva ütelust, et Suur Reede oli nii suur püha, et rohi kah ei kasvand. Oleks kodarad korras, veaks enda kah korraks kiriku. Aga pole sinna enam tükil ajal saand nigu mujalegi, kus eesti rahvas koos käib.
Poisikesest peast sai ikka munapühi peetud. Need olid ästi lõbusad. Ei ma teagi, kust see komme pärit on ja kes nisukese jutu välja mõtles, et mune toob pikkade kõrvadega jänku. Kana muneb, aga jänes toob. Sai neid siis võõbatud igasuguste lakkide ja värvidega, aga sibulakoor tegi ikka kõige parema töö. Ja oi seda koksimist ja ärplemist, kel kõige kõvem muna. Mõni pani koksimise aegu pöidlanuki ette ja pärast kisas kui põrsas aia vahel, kui teine puumunaga pihta virutas. Nüüd pole aastaid enam mune värvind. Mis sa siin Kataga kahekesi ikka koksid...
Mina tahaks sel aastal kevadepühi pidada. Olen ristiinime küll, aga äkki tahaks kangeste kevadet. Vanast peast linnas elades enam talvest ei ooli, isegi mitte nii lühikesest, nigu ta meil sel aastal oli. Uskumata lugu, et minusugune põhjamaa inime äkki enam ei taha angesid, mille ülemine ots katuseräästaga tasa. Vanasti oli see igapäevane asi, pakkus lõbu poisikesele ja oli ka täismehele soojast suvest mõnus vaheldus. Nüüd on kõige suurem rõõm, kui saad rõdu ukse irvakile lükata ja väheke värsket kevadist õhku tuppa lasta.
Äid pühi teile kõigile, ead ja armsad lugejad! Äid pühi neile, kes kirikus käivad; äid pühi nendele, kes mune koksivad; ja äid pühi nendele, kes minu kombel kevadesooja igatsevad!
Karla kalendrisaba: Kevadepühad
Meelejahutus | 30 Mar 2007 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
