No nüüd on siis hulk noori koolilapsi kah Eestimaale minemas. Lähevad ja laulavad ja arjutavad seda eestlaseks olemist. Mu noore sõbra Ärmani vanem poeg on kah minemas. Jaak on paras naaskel ja vigureid otsast otsani täis.
Õpetaja oli neile koolis pand südamele, et ärgu seal väliseesti noortele äbi tehku. Et sealsed noored akkavad kohe neile oma inglise keele oskust näitama, aga meie vastukaaluks ehmatame nad oopis oma eesti keele oskusega ära. Et eesti keel ikka üks raske ja keeruline keel ja seda ästi osata on palju uhkem. Ja lasi kõigil klassis kirjandi kirjutada vabal teemal, kus tuli näidata ead keelekasutust.
Jaak-nähvits sosistand kohe pinginaabrile, et „teeme selle raske keeru veel keelelisemaks“. Kui see kohe aru ei saanud, siis lisas juurde: „Keerame muist sõnu pidipahu, noh!“ Ja pistis kohe kirjutama:
Läksime sõpradega piki rajavahelist parki ja nägime, et kamp jõmpsikaid poolis meie tüüri. Üks oli pikk nagu vahedepüha ja hüüdis juba eemalt, et minge kasima, mis te siin kolate. Ats ütles meile, et see vist tülib nori ja õpib vajadust. Hõikas kohe vastu, et andke ise valudele jalga, kui palub tohida. Ei see kuulnud võttagi ja enne kui aru saime, olid poisid kogupidi karvu läinud. Eks me siis hakkasime kõrvalt õpetama, ikka, et „Vahi vastu äigamist! Rinnu rabast! Habe võtmest! Koda vastu sihiraid!“ Ja ega läinudki palju aega, kui suur lõnges lõikas panema. „Taga tulesi!“ karjus Ats talle järele, aga terve kamp litsus nii et välgud päkkasid. „Kakelgu ikka õppima, enne kui tulele kallavad!“ ütles Ats põlglikult ja lisas: „Lähme kooli, poisid, harju keel vajab eestitamist.“
Kui Ärman mulle seda kirjatööd näitas, siis ma ei saand sellest esimese jutiga arugi mida. Aga iljem, kui akkama taipasin, siis ajas naeru peale küll. Ei tea, mis arvaja sellest õpetas, aga kui minu teha oleks, siis sellise kasukeeletuse eest väiksemat innet küll ei paneks kui pliis vuss.
Karla kalendrisaba: Kirjakoolind
Arvamus
TRENDING
