Nüüd on siis sedaviisi, et meie rahvuslikus kapsaaias ei kasva varsti enam mitte juurikajuppigi, sest kroonul pole peale kitse kedagi kärneriks panna ja see kiksabemega köki-möki arib aeda sedaviisi, et järab jumalavilja ära ja jätab umbrohu peremehele. Jutt on Eesti kaitseväest, mida tahetakse iga inna eest ära lammutada. Vata kaitseväes on komantandid ja komantantidel on adjutandid, kes kõik on tublid mehed, aga suurt midagi nad korda saata ei saa, sest üle nende on veel üks kolmas tant ja see on tiletant ehk maakeeli posser.
No see Mikser, keele nimi eesti keeli tähendabki segiajajat, on ikka ise kah nii segi, et ajab jumala kaine peaga udu. Muudkui puhub seda Kallase Siimult laenatud joru, et Eestimaad kaitseb sõja korral kõige paremini see, kel sellest maast sooja ega külma ei ole. Et palgasõdur on ikka parema utsina läbi teind ja kui talle ästi maksta, siis valvab meie vabadust paremini kui kröösus kukrut või Viktooria aegne mamma oma ainsa tütre voorust. Aga need, kes iljuti vabaduse sõja algust meelde tuletamas ja sõdind sangarisi austamas käisid, teavad, et meile tõi vabaduse rahvustunne ja see on nisuke kaup, mida rubla ega euru eest osta ei saa. Üheski poes pole müüa. Aga igal sõjamehel oli ta olemas ja tema taples selle maalapikese eest, kus iga apuoblikalible, iga palukavars, iga karusamblamätas oli tema oma.
Kui soomlased oma talvesõda pidasid, siis käis üks mu tuttav mees ka seal õimuvelledega koos rüssat nuhtlemas. Kõneles, kuda nad rühma meestega olid seist ühe kitsa kraavi serval ja olid omale pähe võtt, et nemad vaenlast sellest kraavist üle ei lase. Seda mudast ja sissevajund kallastega kraavi pold vaja Pekkale ega Ivanile, aga somm ütles, et meie kraav ja oidku rüssa siit eemale. Nad olid seal madistand paar nädalit ja täitornidel old kõva ülekaal. Soome poisid old väsind ja vaevatud ja ohvitserid löönd kõhklema, kas maksab selle kraavirisu pärast nende elusid ohtu panna. Üks õhta, kui oli vähe rahulikum, tuld rügemendi ülem poiste juurde ja küsind, et mis te arvate, kas jätame järgi või lööme edasi. Poistel jäänd suud ammuli ja üks oli lõpuks usaldand küsida, et ärra kolunel, kas see siis enam ei ole meie kraav. Kolunel vastand, et einoh, on ikka küll. Poistel läind näod selgeks ja neilt selgetelt nägudelt oli lugeda, et no mis sa siis sihukese lolli jutuga ültse välja tulid, ise kõrge ohvitser. Ja sommid lõid edasi.
Vata sihukest vaimu on meie nüütse aja noortele vaja, aga kes neile seda annab, kui andjatel omal ei ole. Meie noored mehed lahendavad maailma asju küll Iirakus, küll Ahvkanistaanias, aga kodus kasvavad rahvuslikud peenrad umbrohtu ja keski ei kummarda kitkuma.
Karla kalendrisaba: Kitsed kärneriks (1)
Meelejahutus | 09 Dec 2005 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
kodus kasvavad rahvuslikud peenrad umbrohtu ja keski ei kummarda kitkuma.
----------nii kirjutab vaid poeet!
----------nii kirjutab vaid poeet!
Meelejahutus
TRENDING
