Ei mina saa aru, mis neile riigipeadele ja teistele enamatele inimestele naha vahele on läind. On ühe uue sõna ära õppind ja enam muud ei kasutagi. Kõik on neil äkki klobaalne ja klobaalne. Vanasti, kui iga mees oma külas õlut pruulis ja jaanituld tegi ja võõrastest maadest ainult raamatust luges, siis oli see ilm nisuke, et temas kõlbas elada. Kui tulid pühad, läks ristiinime kiriku, muhameetlane moseesse ja juut sünakooku. Ainult venelasel pold kuskile minna, võttis verevärvi lipu selga ja läks uulitsale röökima ja oma vuntsidega jumalale truudust vanduma. Aga nigu nad selle ilma ära klobaliseerisid, nii see asi untsu minema akkas ja järjest rohkem untsu poole kisub.Oleks muhameetlastel lastud ilusti omal maal elada ja oma jumalat oma kombel kummardada, poleks Londonis ühtki pommi plahvatand. Aga nüüd on surnuid palju, aavatuid veel rohkem ja keski ei julge enam lennuki peale minna, et ei tea, kuhu linna järgmine pomm pannakse.
Kättemaks on magus, aga ta ei pruugiks nii irmus olla nigu ta nüüd klobaliseeritud ilmas on. Eks meil külas tuli kah ette, et mõni mees ajas inge nii täis, et talle tuli kärn panna ja pandi kah, aga see kõik oli nigu naljaga pooleks. Tuleb meelde, ma olin siis veel poissmees ja sai ikka kambaga ehal käidud. Eks külatüdrukud magasid suvel arilikult aidas ja neid aidauksi sai ikka kontrollimas käidud, et kui ästi need aagid ja riivid peavad. No mõni tüdruk oli nii lahke kah, et unustas ukse aaki panna, aga enamasti tuli need aagid ikka magusa jutuga lahti kõnelda. No see oli noorte sport, noh, aga mõne tüdruku isa oli nii spordivastaline, et takistas meie tegevust trastiliste vahenditega, nagu nüütsel ajal üteldakse. Vemblaga luurajaid oli mitu, aga neid me ei kart, meil olid paremad putked kui neil ja sellega pääsemine karanteeritud. Aga üks risu tuli kaherautse jahipüssiga, laadis selle soolaga ära ja varitses nuka taga. Kui ma nüüd õigeste mäletan, siis vist sõber Kusta oligi see, kes ükskord soolalaengu kannikatesse sai, ja siis oli meie mõõt kah täis ja vennaarm kadund. Pidasime jorjenipõõsa varjus õhtase koosoleku maha ja selsamal öösel asusime ohvensiivi. Tegutsesime tasa nigu vaimud ja vasta ommukut saime enne einale minekut tund aega magada kah.
Naabrimees tuli ommuku välja ja tahtis minna põllult kive vedama, aga vanger kadund. Ära varastatud. Enne kui politsei kutsuda jõutsid, läks perenaine lakka obesele einu tooma ja leidis vankri lakast. Kuda üles saadi, ei tea, aga luugist alla ei mahu. Küll uurisid ja arutasid, aga aru said, et külapoiste töö ja peremees tuli ädaga paluma, et tooge alla. No ega me vihapidajad poisid ei old, liitri viina eest ajasime asja jutti. Võtsime vankri koost lahti, kõigepealt aisad, siis rattad ja sedasi tükikaupa tõime ta alla ja panime uuesti kokku kah. Ja kui peremees lubas, et ta enam püssiga ei varitse, siis antsime pudelipõhja temale. Kõik rahul ja elu läks edasi. Aga nagu ma juba ütlesin, see kõik oli enne klobaliseerimist.
Karla kalendrisaba: Klobaliseerimisest
Meelejahutus | 16 Jul 2005 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
