Röitsvalti te ju tunnete kõik, seda Võru tohtrit, kes meie rahvale Kalevipoja kinkis. Aga ega see poldki tal see kõige tähtsam raamat, Kodutohter oli ikka jupikese maad enam väärt. Siis, kui tema selle kirjutas, oli ju nisuke aeg, kus lihtinimesel pold aega ega raha iga veikse äda pärast tohtri manu joosta nigu praega tehasse. Iga perenaine teadis, misukest aigust teelehega arstiti ja misukese jaoks läks paiselehte vaja. Kui lapsel kõht korrast ära, siis joodeti talle kummeliteed. Kui läks köha rindu, õõruti ahju paistel anerasvaga.

Eks tuli nisukesi tõbesid kah ette, kus perenaise oma tarkus ei aidand. Siis löödi Röitsvaldi raamat lahti ja otsiti see lehekülg ülesse, kus lihtsalt ja asjalikult oli ära seletatud, misukest rohtu vaja läks. Ega seda apteegist otsima mindud, oma ussaias kasvasid kõik rohud.

Üks isevärki aigus oli igal poisslapsel ja vahel mõnel tüdrukul kah. Ükskõik kuda lapsi õpetati vai kasvatati, ikka läks neile koeruse uss naha vahele ja pani selle koha kangeste kihelema, mida arilikult istumise jaoks kasutati. Selle vasta ei aidand miski muu kui urvaplaaster. Seda sai kaseladvast ja selle pidi aige laps sealt ise alla tooma. Kui see kihelevale kohale peale panti, siis esimese jutiga kiheles veel ullemini kui enne, aga abi oli tast alati.

Juhtus ka seda, et aigus oli nii tõsine, et ema urvaplaaster ei aidand. Siis võeti poisil püksimõõtu. Ega selleks rätsepa manu ei mindud, isa korraldas selle asja püksirihmaga ära. Väiksema äda puhul aitas nahksest otsast, tõsisemat tõbe raviti pandlapoolega. Tüdrukute kohta ma ei tea ütelda, ise olen eluaeg poiss old, aga olen kuuld, et nendele anti sabasauna. Kuda see käis, seda ma pean Kata käest küsima. Kui teada saan, ütlen tuleva nädali teile kah.

Meie naaber oli lesknaine ja tema pojal käisid need aiguseood üsna tihti peal. No siis teda tohterdati kah nii et küla kajas. Eidel oli ea malakas toanurgas ja sellega ta oma tohtritööd tegi. Ise kuulutas pojale kõva äälega, et „saad niikaua kui malk on roojane ja siis saad selle eest veel, et ea vembla ära reostasid.“

Nii lihtsalt käisivad need asjad vanaste. Nüüd loen hinternetist neid eestimaiseid seitungeid, kus pole muud kui üks arutamine, et kas lapsele tohib vitsa anda vai mitte. No mina ei tea, mis lapsed vai mis vanemad nüütsel ajal on ilma sigind, et selle vana äraproovitud rohuga ei saa ümber käidud. Ilm läheb ukka ja inimesed koos selle ilmaga.

Märkmed: