Ei tea, kuda see vana lugu äkiste meelde torkas, aga meelde ta tuli ja naerma ta ajas. Et ühekorra õpetaja oli kirikus kõneld, et ea on ilmas elada, kui sul vaenlasi ei ole. Ja pärast jutlust oli küsind kirikulistelt, et kas nende ulgas on kedagi, kellel ühtegi vaenlast ei ole. Üks vana mees oli siis tõust püsti ja teatand, et temal päris kindlaste ühtegi ei ole. Õpetajal muidugid ea meel ja küsind siis, et armas ing, ütle ometi meile kõigile, kuda sa niimoodi oled elada osand. Vanamees kost selle peale, et oskamisega pole siin suurt midagi tegu, rohkem viitsimise asi. On neid ju elus old küll, aga kõik kärvasid enne mind, keski ei viitsind nii vanaks elada kui mina. Ja nüüd mina ei viitsi enam uusi muretseda.
No minul nii easte pole läind kui sel vanamehel. Kolm kurja vaenlast on mul ikka olemas ja järjest kurjemaks nad lähvad. Need on need kolm suurt tüma K-d alhvapeedi sees. Ärge ten’d kohe mõtelge, et mul selle kuulsa Kuu Kluks Klunniga tegemist on. Ei ole, see rohkem amide värk, pole mulle neid tarvis. Mulle teevad arilikud eesti omad pahandust küllalt. Minu kolm kurja K-d on Kell, Kalender ja Kirikukirjad. Natukest aega oli neljas veel — Kraadiklaas, mis alla kolmekümne numbrit ei tund, aga see oli rohkem ajutine värk, see annab pikapeale perra, aga need esimesed kolm ei anna.
Kell on sihuke kurjavaimu riistapuu, et ta muud ei tee, kui toksib nigu rähn ja iga toksuga tuletab sulle kahjurõõmsalt meelde, et üks päev varsti jälle läbi ja samm surmale lähemale. No teate, ega ma seda surma ei pelga. Sai ju noorelt sõtta mindud ja ette teatud, et sealt iga mees eluga tagasi ei tule. Aga niikaua kui sa püssi kanda jõutsid, oli ikka lootus, et ehk vaenlane läheb enne sind, ja see lootus ei pett. Aga nüüd on sedasi, et ei taha enam püssi nähagi, ja kui ta olekski käepärast — mis see aitaks. Lased ühel vaenlasel seierid segi, ega see asja muuda. Teine tiksub edasi ja kui ei tiksugi — ilm läheb ikka ämaraks ja sa tead isegi, mitu pauku see segilastud ajamassin lööks, kui terve oleks.
No ja kalendril pole ka muud teha kui keerab aga järjest suuremaid aastanumbreid ette. Seda on muidugist alati juhtund, aga vanasti olid neil numbritel jusku pikemad vahed. Nüüd on juba nii, et puud lehes, puud raagus — puud lehes, puud raagus, ja ongi elu otsas. Ja kirikukirjad näitavad täpselt, kus ja kunas sa siia ilma tulid ja nigu augutavad sind, et kaua sa siin veel kükitada mõtled.
Ma võiks ommepäe ära minna, aga irm on, et mõni nali jääb nägemata. Katal vaesekesel on neljas vaenlane veel ja see on peegel. Vanas vabariigis oli tal seoke pihupesa suurune, setu andis kausile pealekauba, aga alati ta sinna sisse vahtis ja no oli ikka mida vaadata kah. Nüüd on meil pirakas trümoo, mis maksis kolme õhvakese inna, aga ei Kata talle pilku eida. Läheb mööda, külg ees ja selg seina poole, et mitte seda krimpsus vanamoori näha. Ega naisterahvas pole kah kerge olla.
Karla kalendrisaba: Kolm kurja vaenlast (1)
Meelejahutus | 05 Aug 2005 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Järgmine kord kirjuta kolmest heast sõbrast - oleks tasakaal!
Meelejahutus
TRENDING
