No kae imet, ongi aeg sealmaal, et alustame oma eksieestlusega juba kolmandat ringi. Kuuskümmend kuus aastat on kodust ära oldud. Esimese poolega sai jännist välja, teisega tuli võit ja viimane. Mis nüüd edesi saab, kas trump lamooriga vai miskit muud – ei oska arvata ja need vanad kaardimängu oskussõnad ongi juba poolenisti meelest läind.

Ärgu keski mulle arimata inimesele seda eksieestluse nimetust pahaks pangu. Aritlased kah ei kasuta alati väliseestlase nime, kõnelevad eksiileestlusest. No minu jaoks on see natuke pikk sõna ja eksieestlusest saab lihtinime paremini aru. Eks meid neljakümne neljandal ikke eksiteedele saadeti küll, aga peris ära me ei eksind. Uupi ja pimedas tuli kobada kaua aega, aga kui sul on selge siht silmade ees, nigu ärkamiseaegse laulu sõnad kuulutavad, siis akkavad pimedas kah valguse kiired koitma ja sa lähed nende poole nigu koiliblikas.

Ma olen selle asja pääle palju mõteld ja arusaamisele jõud, et radar oli ikke ammu enne olemas kui koolitatud tehnikategelased ta ülesse leitsid ja talle nime panid. Meid juhiti selle riistapuuga kogu pika põgenikupõlve. Kes neid nuppusi vajutas vai niitisi tõmmas, seda mina muidugist ei tea ja Kata käest pole vist kah mõtet küsida, aga niisama umbropsu minnes poleks me sinna jõud, kus praega oleme. Õigelt rajalt eksitud sai vahel küll, sest inime on nigu noor õhvake – muutkui tahab minna omaenese tarkust ja tahtmist mööda ja kui krants ambaid säärekonti ei lööks, siis läheks kah – aga see õige rada juhatati meile alati kätte ja nüüd pole muud kui pane kahe käe sõrmed vaheliti kokku ja täna seda juhatajat, ükskõik mis nimega sa teda kutsud.

Ei me keski julgend uskuda, et Eestimaale jälle vabadus tuleb, aga tulnud ta on ja ligi paarkümmend aastat alles seist kah. Selletõttu on nüüd palju asju teistmoodu. Eestlased purelevad omavahel nigu ennegi, aga purelemise põhjused on muutund. Kui Venemaal see komuuna värk veel püsis ja sellega Eestimaal kah, siis oli meil igal mehel oma plaan, kuda sellest punasest nuhtlusest lahti saaks. Ja muidugist oli iga mehe plaan see ainuke õige ja kes seda uskuda ei taht, see kuulutati vaenlaseks. Sellepärast oligi paljudel oma rahva ulgas vaenlasi rohkem kui sõpru.

Kui siis vabadus äkki tuli ja esimesest ehmatusest üle saadi, akkas uus jagelemine, et kelle teene see on, et ta tuli. Jälle igal mehel õigus ja mõnele kiitis naine kah takka järgi. Ja kui sellest väsiti, siis akati arutama, et kelle süü läbi see vabadus vahepeal ültse kaduma läks. See oli kõige kindlam vaidlus, sest vaidlejad ise olid sel ajal nii noored, et neid ei saand keski süüdlaseks pidada ja need, kelle peale näpuga näidati, olid surnd ega saand midagi vasta ütelda.

Mis te sõbrad arvate, kui ma teeks õige kolmandale ringile minnes nisukese ettepaneku, et akkame kõik seda vabadust ühel meelel oidma ega vaeva oma pead sellega, kuda ta meile tuli. Äkki leian mõne toetaja.

Märkmed: