No teie nüüd muidugi ei saa sellest jutust sotti. Ühed ei usu, teised ei saa aru, kolmandad ei usu ega saa aru. Jälle ma pean seletama.
No Venemaal on üks noor mees akand ennast ajaloolaseks kutsuma ja on kirjutand raamatu, kus on selgelt sehes, et eesti rahvast pole keski küüditand ja kui kedagi ikkagi küüditati, siis see oli ise süidi. Et Eesti valitsus tegi saksa natsidega koostööd ja sellepärast tuli sõjaolukorras muist rahvast ümber asustada. Ja seletab, kui ilusti nendega umber käidi, olgugi et vaenlased. Et viidi mugavates magamisvagunites, resturaanvagun oli iga rongiga ühes. Arstid, apteekrid ja advukaadid kah, et kui kellelgi liiga rammusast toidust kõht lahti läheb, siis saab kohe end terveks ravida ja õiglase vene valitsuse kohtusse kaevata. Aga seda polevat küll keski teind ja vähemalt selles punktis lähevad minu andmed tema omadega kokku.
Aga mina tahaks teada, kuda see noor venelane, kes pole veel kolmekümmet täis, saab ajaloolane olla, kui ta mind ei tunne. Mina olen ju ajalugu. Ma nägin neid rongisi ise pealt, trellisi ja püssimehi ja kõike. Ja kuulsin nende õnnelikkude reisijate hädakisa. Ja seda ma mäletan kah, et selle ümberasumise aegu sõda veel ei käind. Nende Joosep oli see, kes saksa Aaduga koostööd tegi. Eesti valitsus ei saand seda kudagi teha, sest nemad olid juba ammu Siberimaal rahulikku pensionipõlve nautimas.
No ütelge, kallid sõbrad, kuda ma surra saan, kui ma kõiki nisukesi asju mäletan. Kui mind enam ei ole, siis jäävad siia ilma järgi ainult nisukesed ajaloolased, kes asju oma moodi näevad, ja koolilapsed, kes seda ajalugu õpivad. Irm tuleb peale, kui mõtlen, kui kaua mul veel elada tuleb. Ja teist vaesekestest on kah kahju, kes te mu lugusid lugema peate. Kannatame koos.