Vanaste oli jah nisuke ütlemine, et kõik peab saama tehtud nigu kord ja kohus. Aga selle ütlemise perra ei olegi nii lihtne käia. Ütelda on kerge, aga teha on teinekord keeruline. Kord peab majas olema, see on selge. Ja väljaspool maja kah. Põllul näituseks peab olema külvikord. Kodus muidugist kodukord, kõigil tähtsatel asjadel oma järjekord ja tähtsuse tingib olukord. Naisega, naabritega ja politseiga peab olema ea vahekord. Üle kõige valvab kroonukord, millest kinni peetasse, vähemalt mõnikord.

Kord on kord. Ja kaks korda on topelt, mis ei kärise. Kolmekordne tuleb idapiiri tagast ja on nii näotu sõna, et seda ei lubata seitungis kasutada. Aga üteldasse kah, et kolm korda on kohtuseadus. Ja selle koha peal saavadki kord ja kohus jälle kokku. Kord kohustab ja kohus korraldab.

Kohtul on mitu järku. Kõige madalam ja kõige ehvektiivsem (selle sõna õpetas mulle Ärman) on omakohus. Selle mõju mäletab igaüks, kes poisikesest peast naabri aiast õunu varastades vahele on jäänd. Veel paremini mäletab see, kes sõjavangilaagris sõbra leivaportsu näppamise pealt tabati. Vallakohus on sootuks viletsam, rohkem naljanummer, nigu Käina kandi iidlased teavad kõnelda. Sealt edesi tulevad juba kihelkonnakohus ja riigikohus, kus kõige suuremad sulid arilikult lahti lastasse, sest uued suliteod ootavad tegijaid. Kõige kõrgem on ülemkohus ja selles on m-täht õieti ülearune. Tegelikult on ta see kohus, mis kotis ei seisa ja kui kotist välja pääseb, siis teeb nii palju pahandust, et seda ei praavita muu kui see kõige madalam kohtujärk.

Nüüd on nisuke kord, et Eestimaal akatasse varsti parlamenti valima ja kodanikukohus nõuab, et kõik läheksid oma äält andma, ka need, kes väljamaal elavad. No mina olen Eesti kodanik küll, austan korda ja puha, aga kuda ma selle kohustuse täidetud saan, see on juba omaette nummer. Oma ääle pead sa ju kellelegi andma, aga kellele sa ing ta annad, kui ei tea, kes neist äälenorijatest kõige atsakam on. Parlamenti tuleks panna ikke nisukesed, kes peale lõualõksutamise veel midagi oskavad ja neid oskusi ka rahva uvides rakendavad. Aga kust ma nisukese pikksilma saan, millega ma selle õige nii mitme mere tagast ülesse leian?

Ei tea, kas on suur kuritegu, kui ma valimiste aegu ausaks jään ja oma ääle andmata jätan. Üteldasse ju küll, et iga ääl loeb, aga mis siis, kui minu ääl loeb valeste? Kata ütles küll, et mispärast mina kui valija peaks ausaks jääma, kui need ei jää, keda valitasse. Lubavad maa ja ilma kokku, aga nigu kõrge koht käes, nii on lubadused unustatud. Ehk peaks selle valima, kes kõige vähem lubab, siis oled pärast kõige vähem petta saand. Ei tea. Antke nõu, ead sõbrad.

Märkmed: