Asi akkas sellest, et need salalikud ilmad panid mulle põntsu. Läksid äkki soojaks ja siis jälle natuke jahedamaks, nigu see aprilli kuu ikka on, et ei tea, kuna ahju kütta või kuna aknaid pärani oida, kuna paksu jopega välja minna või kuna päris ilma. No ja nisukesel ajal see patsillus alati passib nuka taga ja nigu saab, nii salvab. Minu võttis nii jalust maha ja ajas ihu igiseks, et mitu päeva olin koikuga kokku laulatatud. No ea küll, oled natuki pikali, mis sestki nii ullu. Aga söök sisse ei läind, palaviku lõi üles ja viimati tulid need allutsinitsinatsijoonid või kudas neid kutsutakse, kui akkad asju nägema, mida tervest peast ei näe. Ükspäe ärkasin üles, et tea, kas ommuku või õhta, vahet enam teha ei osand, ja arvasin, et nüüd olengi juba Peetruse palgalehel ja pannakse inglikoori passi laulma.
Vata ma räägin ära, kust see nisuke tundmine tuli. Mulle on eluaeg lihapirukad ästi maitsend, paremini kui miski muu toit siin ilmas. Ja minu Kata oskab neid nii ästi teha, et ei jõua ära imestada. Ei tea, mis imerohtu ta nende sisse paneb või kuda ta nad kokku mätsib, aga kui tema pirukasi teeb, siis on minul nisuke tunne, et keisril pole kah nii ead ninaesist. Nende pirukatega ta mu noorest peast orki tõmbaski, kui veel tüdruk oli ja ma teda noolisin. Ja kui paari olime läind, siis tegi ikka pirukasi, kui mulle meeldida tahtis. Tuli vahel tüli, kohe pirukalõhn lepitas, maitsest maksa rääkidagi. Aga nüüd pole kaua aega enam pirukasi saand. Kesse vana meest enam meelitab, oma veel pealegi, ja ega tülitseda kah enam ästi ei viitsi. Mida sa lepid, kui tüli pole old.
Aga nüüd, kui olin mitmendat päeva koikus pikali maas ja pea käis ringi ja koivad ei kuuland sõna, tundsin äkki pirukalõhna. No see pidi paradiis olema. Maa peal ma lihapirukast paremat asja ei tea, no mis seal taevaski siis paremat võiks olla. Proovisin olukorda analüisida, aga aigus ja pirukalõhn kahepeale segasid kõik ära. Viimaks mõtlesin, et olgu mis on, pirukate ligi ma pean saama. Kui olen surnd, tahan olla esimene paradiisi köögiukse taga. Kui elan, siis tahan veel enne surma korra ästi süüa. Veeretasin ennast voodist välja ja akkasin põrmandut pidi roomama, ikka pirukalõhna perra. Ja saingi nii kaugele, et silm, nii segane kui oli, seletas tervet suurt plaaditäit pirukasi, just ahjust tuld, aurasid alles. No siis oli mulle selge, et see on paradiis. Upitasin käe plaadi poole ja olin just ühte pirukat krabamas, kui sain äkki laksu vastu sõrmi ja keski käratas Kata äälega: „Ära käperda, vanamees, need on peiedeks!“
No siis sain aru, et paradiisini on veel tükk maad, ja vihastasin end terveks. Nisukese ütlemise peale läheb igal mehel süda täis. Ega mina teand, et minu aiguse ajal oli Kata sõbrannal mees ära surd ja tema luband peiedeks pirukasi teha. Mõtlesin, et ta ootab minu surma. Tüli tuli meil kõva, aga kas ta lepituseks pirukasi kah teeb, vat see on veel selgumata.