Jah, läbi ta sai juba kuuskümmend viis aastat tagasi, aga see aeg on ikka veel meeles. Kuda ta saabki meelest ära minna, kui igal pool peetasse paraadisi ja Moskvas muidugi kõige vägevamat. No las peavad. Aga mina mäletan seda aega natuke teistmoodu kui need pidutsejad ja paraaditsejad.
Ma olen ikka seda pilti oma silmade ees oid, kuda meie vangivõetud üksus seisis lageda porise põllu peal ja ootas amide järgmist korraldust vai kamandut, nigu vanaste üteldi. Meie püssid olid sealsamas põllu teises servas, torupidi porisse torgatud nigu teibad. Sinna nad meist jäid, kui meid autu peale aeti ja edesi sõidutati.
Aga ega ma täna tegelikult sellest ei tahtki kõnelda. Misuke oli kaotajal poolel sõdind sõjameeste saatus, seda teavad kõik ja sellest on juba küllalt kõneldud. Tegelikult see sõja viimane ots ja vangi langemine poldki see kõige irmsam asi. Sõjamehel pold muud muret kui et saaks oma kehva leivaportsu kätte ja kuskile ööseks küljealuse. Seda sai alati, kas vai metsas mätta peal, ja vangi eest oolitseti kudagimoodu kah.
Mina mõtlen täna oopis naiste ja laste peale, kes kah pagesid ja kellel oli vahel oopis raskem. Minu Kata tuli kahe veikse lapsega, pold tal keelt suus ega midagi, aga pidi kah läbi saama. Oli vahepeal Pärliinis pommirahe all. Kui anti äire, jooksis lastega varjendi küll, aga igasse varjendi ei tohtind väljamaalane minna. Vai sul irmuga oli alati aega kohta valida. Jooksid sisse, aga siis said aru, et oled vales paigas. Katsu sa veikse lapse suud kinni pidada, kui ta tahab sult miskit küsida, aga matsikeeles. Vata et viskavad su välja koos lastega pommisaju keskele.
Kata ise lööb sellele kah käega, kõneleb oopis, kuda me oleks äärepealt endile kolmanda lapse juurde saand. Eks ta leidis kuskilt ühe noore naisterahva, kel mees sõjas kadund, ise viimat kuud titeootel. Oli oma korterist välja pommitatud, paljas kui püksinööp. Kata võttis ta oma oolde ja jõululaupäeval sündis talle poeg. Sünnitus oli nii raske, et ema vaakus inge, aga võttis lõpuks jalad alla ja akkas lapsele rinda andma, kuigi see oli sama äbarik kui ta ise. Ellu jäid mõlemad ja jäid Kataga igavesti sõpradeks.
Kui ma nisukesi lugusid kuulen, siis tunnen alati ead meelt, et olen meheks sündind. Ja äbenen raasuke, kui kuulen, et minusuguseid sangariteks kutsutasse. Naiste sangariteod on vahel suuremad.
Karla kalendrisaba: Kui sõda sai läbi (1)
Meelejahutus | 14 May 2010 | Kargu KarlaEesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
sEE JUTT MEELDIS MULLE
sA kirjutid prilla kui oless isi sääl
tapleman käinu.
sA kirjutid prilla kui oless isi sääl
tapleman käinu.
Meelejahutus
TRENDING
