Kevade on kätte jõud, vähemalt kalendri järgi. Mina väljas ei käi ja külma ei tunne, minule on kalender parem sõber kui kraadiklaas. Kasvõi juba sellepärast, et kalendril on saba, kus minusugused kah saavad suud pruukida. Kraadiklaasil seda pole.
Rändlinnud tulevad tagasi. Neil on kah sabad nigu kalendrilgi. Sabaga tüürivad, aga nokad on õieli oma jaheda kodumaa poole. Sinna ihkab iga linnuke. Ei mõista paremat tahta kui see, kus oma esimese pesa tegi ja pojad välja audus.
Muist linde on paiksed ega lenda ültse ära, olgu ilm külm vai soe, sadagu lund vai vihma. Suurem jagu rahvaid on ka nisukeste lindude moodu, eesti taluinime on peris kindlaste selline. Neid ei saa oma kodust muidu ära, kui peab vägise viima ja seda vägise viimise kuntsi ei tunne keski nii ästi kui venelane. Sellest sai just kuuskümmend aastat, kui tuldi ja koputati ustele, mitte viisakalt päeva ajal ja sõrmenukiga, vaid öösel ja püssipäraga. Ja see pold mitte esimene kord.
Nojah, me kõik teame seda lugu. Teame nii ästi, et poleks nigu mõtet sellest kõneldagi. Ega ma ei kõnelekski, aga just iljuti tegi Soomemaal oma suu lahti üks nisuke tegelane, kes on Lapi targaks liiga noor ja Lapi lolliks liiga vana. See meheteotus rääkis kõva äälega nisukest juttu, et küüditamine ei old massimõrv, vaid inimeste päästmine sõja eest. Misuke sõda meid neljakümne ühessandal aastal ähvardas, seda ta ei üteld.
Neljakümne esimesel aastal, kui esimene päästmine toime pandi, käis küll sõda. Aga mispärast just neid päästma tuldi, kes komusid ei sallind ja koloosi minna ei taht, seda see tark kah seletada ei osand. Veel vähem seda, miks neid tagasi ei toodud, kui sõda läbi sai. Aga mõnes punktis oli tal ikka õigus kah. Massimõrv see ei old küll, sest mõrv tähendab inimese tapmist. Neist päästetuist suri suur ulk ise, paljud juba enne kohale jõudmist.
Üks teine mees, kes ise lapsena Siberisse päästeti, kõneles ühes Eestimaa seitungis natuke teistsugust juttu. Ütles, et neid pandi keset lagedat maad maha ja üteldi, et koju tagasi saate siis, kui vähjad vilistama akkavad.
Aega läks, aga mõni vähk ikka lõpuks vilistas ja muist päästetuid pääses ehk teiste sõnadega – tuli kodumaale tagasi. Tulid tagasi ja süütavad täna leinaküünla neile, kel vähja vile kuulmata jäi.
Karla kalendrisaba: Kui vähk vilistas
Meelejahutus | 27 Mar 2009 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
