Sellest on nüüd juba enam kui sada aastat möödas, kui Vilde Eedi nisukese pääliskirjaga raamatu kirjutas. Noorest peast ma seda vist isegi lugesin, aga millest seal juttu oli, seda enam täpselt ei mäleta. Aga seda, kudas kuuekümne viie aasta eest meie rahva suurem külmale maale saatmine toime pandi, mäletan küll, ja selle unustamiseks minul õigust ei olegi, sest mäletajaid jääb iga päevaga vähemaks. Ja iga päevaga kasvab nende ulk, kes arvavad, et ei tea, kas maksabki mäletada ja et kas see asi ültse nii irmus oligi, et vanad inimesed ehk puhuvad tühise asja niisama east-paremast suureks, mis neil vanadusepäevil muud teha ongi.
Mina ei puhu midagi, aga minult unustamist nõuda ärgu keski proovigu. Kui seda koledat sündmust poleks old, ei oleks minust sõjameest saand ja ei oleks mina ka oma kodumaad maha jätt. Minust läks see karikas mööda, sest õigel ajal oiatati, ja kui kaheksa aastat iljem uus külmale maale saatmine korraldati, tegin mina juba siin maal äripäeviti tööd ja pühapäeviti lehvitasin seda lippu, mida kodumaal lehvitada ei tohtind. Ja iga aasta juunikuu neljateistkümnendamal päeval on see lipp minu südames pooles vardas, kuigi minust enam aktustel käijat ei ole.
Ei ole minust ka Võidupüha aktusele minejat, aga nooremaid ässitan sinna minema küll, sest keski peab seda päeva kah pühitsema. Eestimaal on akatud selle püha nime oopis isemoodi kasutama. President pidas selle püha juba veebruaris ära ja venelased pidasid maikuus veel vahvamalt. Ainult nemad vehkisid keset meie pealinna punaste lippudega ja said väga pahaseks, kui meie lipp ka välja toodi. Kroonuvõimud leitsid kah, et üldise rahu uvides on ikka parem, kui sini-must-valge sealt ära koristatakse. Mida nad selle kuu kahekümne kolmandamal teevad või kudas ennast üleval peavad, seda ei tea ja selle peale ma proovin mitte mõtelda.
Ma olen juba kuuld kodumaalt nisukesi ütlemisi, et venelane olevat palju parem inime kui eestlane. Kui mõtlema akata, siis neil ütlejatel on vist õigus. Vata meie siin kah proovime ikka ajada seda oma eesti asja nii kudas kellegi jõudu ja oskust on, aga ega neist tegemistest Eestimaal lugu ei peeta. Ikka üteldakse, et mis teie seal kobisete, ise jätsite kodumaa maha. Meie teame ise, kudas oma elu korraldada ja teie pidage suu. Aga venelastele, kes kah üle kuuekümne aasta on Eestis eland või seal sündind, üteldakse Moskvast, et tavai, tavai, ajage aga oolega võõral maal vene asja ja oitke oma suu ästi pärani. Ärge jätke enne, kui see võõras maa jälle omaks saab.
Enne kui ma oma tänase monuloogi lõpetan, oleks mul sõpradele veel üks väike — ei, suur palve: ärge mind enam vabadusvõitlejaks kutsuge. Äkki mõni loeb ja akkab arvama, et olen äävituse pataljoni kuulund. Kuhu ma vana inime selle äbiga lähen. Parem kaitske mind Eesti kaitseministri eest.
Karla kalendrisaba: Külmale maale (1)
Meelejahutus | 16 Jun 2006 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Stalin polnud venelane, Beria ilmselt nime järgi otsustades ka mitte, Leninis voolas vist hoopis juudi veri, nii et lihtne venelane, kes elab oma külas sõbralikult naabriga kõrvuti on tõesti parem kui eestlane, kes teist ei kannata. Venelane on kahjuks vist manipuleeritavam. Nii et tõtt kirjutab Karla nagu alati.
Meelejahutus
TRENDING
