Vanasti Eestimaal mulle need külmad talveilmad päris meeldisid. Lõid kasuka selga, läkiläki pähe, lubjavildid jalga ja astusid õue kuulama, kudas lumi jalgade all krudises. Kahekümnekraadise külmaga kadus tuul arilikult ära ja kui juhtus päiksepaistet kah olema, siis oli õues lausa lust ja lillepidu, kuigi peale jäälille miskit ei õitsend. Aga siin suures linnas ei tee see lumi muud kui uulitsad ästi sodiseks ja pole seal minu viletsate jalgega miskit lusti koperdada. Istun toas ja keeran aga kütet kõrgema kraadi peale. Ja vahin sellest hinternetist Eestimaa uudiseid, üks ullem kui teine.

No see Estonia parvlaeva ukkasaamise uurimine on nagu sibulakoorimine. Esiotsa vaatad, et pealt ilus kullakarvaline, aga siis tuleb uudis, mis ütleb, et see koor on võlts. Võtad selle võltsi kihi maha, on ilusam kui enne. Imetled seda kuni järgmise uudiseni, mis kuulutab, et see on veel võltsim. Võtad kõik kullakarva kihikaupa maha ja jõuad siiruviiruliseni välja, aga asi paremaks ei lähe. Akkab aisema ja võtab vee silmast välja. Mida sügavamale südame poole, seda vängemaks lähevad valed ja lõpuni ei julgegi minna — äkki tuleb tõde välja ja see on irmsam kui kõik valed.

No ja Iiumaal siis väristati maad. Nüüd vaene iidlane ei tea enam, kuna ta maal või kuna ta merel on. Eks ta sellega ole arjund, et kui paadiga merest leivakõrvast tooma läheb, siis istmealune kõigub. Aga kuival maal on ta jalgealune ikka siiamaani kindel old. Nüüd kõigub seal kah. Kui nii edasi läheb, akkab ühel eal päeval veel mõni kõrgem kaljupank tuld purskama. Mis inime kõik läbi ei pea elama, et ülejäänd maailmaga väärikalt sammu pidada.

Ja ega setukese elu kah kerge ei ole. Elas teine ikka Eestimaal ja käis oma potikoormaga ringi, aga nüüd tehti tast Vene alam ja peab sellega rahul olema. Kudas ja kelle käsi see piiritõmbamise aegu sedasi vääratas, sellest ei saa unt ega obene aru, aga nõnda ta on. Nüüd siis kuulutavad nagu imeasja, et Saatse saabas saab jälle Eestile. Aga Pankjavitsa pastal jääb ikka venekate kätte ja see ei uvita kedagi. No kui seitungeid ja hinernetti uskuda, siis selle saapa peal oli ikka üks igavene sirkus kah. Ühel setukesel oli joost piir sedasi krundist läbi, et post oli keset tuba. Ahjusuu oli Eestimaal, aga ahi ise oli Venemaal. Talvel kütsid Eestimaal ahju soojaks, aga kui tahtsid pärast petsku peale pikutama minna, oli viisat vaja. Kõhu parkisid Eestis kaerakilet täis, aga katsu pärast üle õue kemmergu minna. Piirivalvur on püssiga õues — kui propuskit pole, tee püksi ja aja venelaste süüks.

Vat sihukesed on need uudised , mida ma siin soojemaid ilmu oodates uurin ja seedin. Ega ma enam imesta, et asjad nii on, nagu nad on. Ainult ühte tahaks veel teada — et mis viguriga nad ükskord kõik need alvad asjad natside süüks ajavad.

Märkmed: