Hinternetist oli lugeda, et Eestimaal pannakse nüüd lastele nii ullusid nimesid, et ema-isa ei oska ise kah neid kudagi välja ütelda, mis veel vaesed lapsed teevad, kui kord kõnelema akavad. Kõik Jürid ja Marid on ränga põlu all, vaata et sind vangi ei panda, kui last nõndamoodi kutsud. Õige kah — mis eurooplane sihukesest matsivõsust kasvab! Tuleb meelde, kudas mu kadund isa ikka rääkis selle aja õmblusmamslitest, kellel olid uhked nimed nagu Matilde Villemiine Eihvrosiine.
Ja kui siia maale tuldud sai, mäletan, et üks noor mamma pani kah oma tütrele nimeks Diana Pia ja ääldas seda kangesti inglise moodi. Küll vanaema ahastas, et tema peab sihukese lapselapse oma põlve peale võtma, kellele pole paremat nime leitud kui Tainapia.
Ja ega mina kah varsti enam oma nime alla kirjutada ei julge, sest see on kuskil nii ullusti ära rikutud, et ei kõlba inimesel kanda. Kohalikud lehed muudkui pasundavad, et üks blondi peaga ja undrukuga Karla lastakse varsti vangimajast välja. Olevat enne inimesi tapt ja tapab jälle, kui saab. Kellele sa ing selgeks teed, et mina pole elus inimesetapmisega tegelend, kui just mitte verekarva venelast inimeseks pidada.
Noh, ja Eestimaa peaminister proovis kah siis nime muuta. Käis Lihulas ära, kaks pussitäit märulivõmme tihedalt kannul, ja lootis, et saab Jukust Juhaniks. Ei saand ühti. Rääkis seal ja vabandas küll, aga ikka vedas sinna välja, et samba mahavõtmine pold pooltki nii ull tegu kui selle ülespanek. Mina ei mõista selle peale muud kosta, kui et igast Jukust ikka Juhanit ei saagi, ehk teiste sõnadega — mõnest luuavarrest ei tule siis ka pauku, kui jumal tahab. Üks teine tark kiitis veel takka järgi, et iga loll saab aru, et seda sammast ei võind üles jätta. No aga mina ei saand aru, noh. Ju ma siis ikka ei ole piisavalt loll.