Kusta oli ästi vunki täis ja kiitis Ekaennu esimeest, kes oli aktusel kõvu sõnu üteld. Oli kohe selge äälega kuulutand, et meie nõuame Eesti valitsuselt, et karaku venekatele turja. Kõigepealt vabandagu selle pärast, mis nad meie rahvaga tegid, ja kui on vabandatud, siis tulgu maks. Ja vahtis meie otsa, et mis me sest asjast arvame.
No minu arvamine on sihuke, et ei venelane vabandamist tunne. Kui vabandab, siis seda, et ei jõud tervet meie rahvast ära äävitada. Et tegid puuduliku töö, aga küll saab kõik korda tehtud, andke ainult aega. Kata arvas, et maksa nad tunnevad küll, kui kops sellest üle kargab. Ja seda võib juhtuda, kui neid mingite nõudmistega torgitakse.
Aga Kusta ei pand meie tarkust tähelegi, temal oli see kõige kõvem äss alles välja käimata. Ja nüüd ta selle vasta lauda lõi kah nii et laksus. Ütles, et tema oli kuuld, et Putin oopis nõuab, et meie peame maksma. Et Baltimaade okupeerimine on neile nii kalliks läind, et kolm miljardit tuleb letti laduda, vähemaga kudagi toime ei tule. Et mis me selle peale kostame.
No see jutt lõi meid kõiki tummaks. See tähendab — kõiki peale Ärmani. Tema oli oma perega ka seal, sest oli ju lõikusepüha ja seletamise aegu oli kõigil pool suud kalkunipraadi täis. Ärman ütles: „Aga muidugi oleme meie neile võlgu. Mõtelge vaid, mis kulu tegid neile küüditamisrongid, loomavagunid ja trellid ja püssimehed. Kõik need köied ja okastraadid, käerauad ja pöidlakruvid. Ja ega piinamise spetsid oma tööd odavalt tee...“ Siinkohal läks Kusta näost punaseks ja tõmbas omale kalkuniluu kurku. Viiu lõi lapiti käega vastu lauda ja käratas: „Vait, poiss!“
Ja meie ainult nohisesime, kui kalkuni teist koiba järasime.