Kalender on jälle omadega sealmaal, et tuletab meelde nisukesi asju ja aegu, mida meelde tuletada ei taha, aga unustada kah ei saa. Ja kui kalendri esimeses otsas on miskit tähtsat, siis peab saba kah seda meeles pidama. Koer võib oma saba liputada, kui tal ea meel on, vai kergitada, kui uhkust tunneb, vai oopis jalgade vahele tõmmata, kui tal miskipärast äbi on. Kalendris käivad asjad teistmoodu: pea sammub uhkelt ees ja saba sörgib järgi, aga niisama väärikalt.
Sest saab nüüd kuuskümmend kahessa aastat, kui ulk Eestimaa poegi ja tütreid kinni nabiti, nigu kariloomad rongivagunisse topiti ja Siberimaale loksutati. Ei alastatud sülelastele ega vanadele raukadele. Punase keisri käsk oli, et tuleb minna ja asi sellega. Ja selle kurja käsu kärmeid täitjaid oli meie Eestimaal omajagu, poldki vaja väljast otsima minna.
Ea küll nüüd, sellest nii palju aega mööda, et kaks inimpõlve vai keneratsijooni on peale kasvand, mis sest enam eietada. Ega ma ei eietaks, aga mina juhtun olema nii vana inime, et mäletan neid aegu ja mäletan mõnd inimesetõbrast kah, kes sel ajal oma käed ära määris ja on praegu elus nigu minagi. Ja mitte kudagi ei saa mina aru, mispärast nisuke inime oma tegude eest vastutada ei pruugi. Ühega tehti Eestimaal niikaua sirkust, kui mees kätte ära suri. Siis laiutati käsi ja üteldi, et mis sa nüüd enam teed.
Aga nüüd on kuulda, et Leedumaal on kord majas ja kohtunikud äkilisemad kui omal ajal Rakveres. Ega nende maal neljakümne esimese aastal asjad teistmoodu old. Nende rahvast veeti samal kombel külma kuurorti ja neil olid kah oma inimesed selles patutöös sõrmipidi sees. Üks oli kätte saadud ja kohus väänas talle kohe viis aastat vangiroodu. Et mine, mees, sitsi ja mõtle oma juudatöö üle järele.
Kõik paistis esimese jutiga ornungis olevat, aga üks prokuröör ei jäänd otsusega rahule ja nõudis karmimat karistust. Ja eks ülemkohus tuldki palvele vastu ja karistand oopis kurjemini. Vangimajakaristus tühistati ära ja küüditaja saadeti koju tingimusega, et kolm aastat ei mingit lõbutsemist. Ei tohi kinnu ega kõrtsi minna ega seltsimajja näitemängu vaatama. Ma päris kindlaste ei tea ütelda, aga vaevalt teda külasimmanilegi polkat lööma lubatasse. Ega õue laptuud vai trihvaad mängima. Äkki ei tohi toas kassigi silitada, naabrimehega valtsturakat mängida ega valjuste naerda, kui naine varba vasta uksepiita ära lööb ja siis ühe jala peal ringi keksib.
Kui Eestimaal sellest kuulda saadasse, läheb kohe Euroopa Liidule protest, et nisuke trahv on inimõiguste vastane. Et neile, kes ära küüditati, ei keeland keski midagi. Nemad tohtisid ööklubides käia, moesalongisi külastada, lahtise sportautuga mööda taigat ringi kihutada ja kõik. Mis sest, et Siberis nisukesi asju ei old. Kelle süü see on?
Karla kalendrisaba: Kuri karistus
Meelejahutus | 05 Jun 2009 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
