Mulle on poisikesest peale selge old, et kuritegevus pole ikka midagi muud kui üks kuri tegevus ja selle jaoks peab olema kuri karistus. Aga see õiguse mõistmine ja passatski püüdmine on mõlemad keerulisemad asjad kui alguses paista võib ja nii saab selle kuritegevusega vahel omajagu nalja kah.
Tuleb meelde, kuidas meil neljakümnendal aastal see Stalini konstitutsiooni päike äkki nii palavalt paistma akkas, et või leiva pealt sootumaks ära sulatas. Selle palava päikese all tehti palju asju teistmoodi kui meie olime arjund nägema. Kohut akati mõistma nii, et päriskohtunikele pandi lisaks veel rahvakohtunikud. Võeti külast üka matsijuurikas kinni, kuulutati õigusemõistjaks ja asi sellega. Meie kandis sai selle ameti endale Prussaku Kusti, endine pops ja nüüdne uusmaasaaja. Kustil ei old muidu äda midagi, aus ja tubli töömees, aga tolk oli tal küll tuim ja nüri kui vene kirves. Aga selle uue kontsituutsija perra pidigi kohtumees sihande olema.
Läks siis Kusti esimest korda vallakohtus ametisse, arjumata kohustuse tõttu vähe ähmis, aga proovis oma asja ästi ajada. Esimesed kurjategijad oli samagonniajajad ja Kusti mõistis mõttes neile karistuse valmis, aga kellelgi ei tuld meelde tema arvamust küsidagi. Asi otsustati ära ja Kustikene jäi soojas kohtusaalis tukkuma. Siis õigati uus asi ette. Üks vanapoole tohmakas talusulane oli proovind karjatüdrukut vägistada. Selle asja arutuse käigus tuli sakstel rahvakohtunik meelde ja pöörduti Kusti poole. See ärkas oma uinakust, õerus silmi ja põrutas: „Sada rubla trahvi ja torud ära!“ Selle peale naeris isegi nõukogude kohus, mis muidu pidi olema karm, aga õiglane.
Aga alles mineva nädala juhtus siinsamas Toronto linnas naljakas lugu. Olin Kustal külas, ajasime videvikus juttu ja kuulsime väljast kobinat. Kusta läks kardina vahelt piiluma ja märkas, et paar meest muukis ta karaasiust. Kusta teadis väga ästi, et siin maal sulipoissi puttu ei tohi, kui sa ta kasvõi teo pealt kätte saad. Elistas politseile. Sealt küsiti, kas paharetid on majas sees. Kusta vastas, et ei ole. Selle peale öeldi, et neil pole praegu kedagi kohale saata, oidku uks lukus ja olgu ästi vakka. Kusta sülitas, luges kümneni ja elistas uuesti. Ütles, et pole vaja enam kedagi saata, et ma kõmmutasin nad kõik maha, viimase kui ühe.
Kassa tead, vaevalt kaks minutit sai mööda, siis oli viis politseiautut kohal ja ambulants veel takkapihta. Sulid võeti kinni ja siis tuldi Kusta kallale, et mis jutt see on, kedagi pole ta maha last. Kusta küsis: „Kes teile sihukest lora ajas? Te laske see telehvonipreili lahti, see valetab igaühele. Mulle ütles, et teil pole kedagi kohale saata.“
Karla kalendrisaba: Kuri tegevus
Arvamus
TRENDING
