No Uunu on õige mees seda tööd tegema küll. Tema on ju selles Mere Arnu tehtud liidus, mis pidada olema vaskismi ja rahvusliku vaenu vastane. Kes veel ajalugu tunneb, kui tema ja Arnu ei tunne! Nemad kahekesi seda ajalugu ju tegid. Tegid nii, et terve Eestimaa oli verd ja venesaapa jälgi täis. Uunu oli äävituse pataljonis ja Arnu saatis Siberi iga iidlase, kes aga rahvaste sõpruse vasta oli.
Eks me oleks siinsamas Torontos juba varem sellise ajaloo võind valmis kirjutada, aga meie kirjamehed ei esinda küllalt võimsaid veekogusid. Meil pole Merd ega Lahte, on ainult Oja ja Kraav. No jääb kitsapiiriliseks, noh. Aga kui me veel Saksamaal laagris olime, siis sai lehest lugeda uut ajakohastatud Kalevipoega, mis võis kah olla Uunu kirjutatud, kes teab. Kas keski mäletab seda veel? Mul on ainult natuke meeles. Algus käis sedasi, et
Kalevite doobrõi poega, bolshevik, karossi poega,
istus nukralt Tallingradis, kõrge ozero kalda’alla,
kulakute muljutuses duumaitas mõtteid tumedaid.
Ja siis, kui idast need vabastavad väed tulema akkasid, läks umbes nõnda edasi, et
Kalevite kangem poega võttis sirbi, haaras haamri,
tõmbas kätte rukavitsad, sapagiid lõi särama tökati ja traaniga.
Vot, ei enam ohjad hoia, ohjad hoia, verjovkad köida...
Kui kellelgi on Uunu aadress, küsige järgi, ehk temal on terve eepus alles ja saadab meile kah. Ja Toronto iidlastele väike soovitus, et kui nad varsti oma suurt pidu pidama akkavad, siis valigu ikka Mere Arnu omale au-vandiraiujaks, ta seda täitsa väärt.