Kõik kultuurategelased on suveune silmist pühkind ja oiavad rahvuslikke kärusangasi kindlalt pihus. Kõik on akkamas – laulukoorid, kaardimoorid, teaatritegelased ja muud veiderdajad. Isegi kiriku akkab rohkem ja rohkem rahvast voorima, sest kuhu sa ing ikka mujale lähed, kui kottits kinni ja akendel luugid ees. Igaühel voolab suvel kogutud energia igast otsast üle, vaja see kõik ainult õigesse vakku juhtida.
Ärman oli linna peal kuuld, kuda üks irvammas oli teisele üteld, et ega praegu rohkem tõsise näoga tulevikku vahtijaid ei olegi kui Kargu Karla ja Muru Antsu valge oinas. Ma jäin selle jutu peale esiotsa imestama, et mispärast mind nüüd oinaga paari pandi. Aga pärast akkas koitma küll. Oinas võib ju olla küll loll nigu oinas, aga miskit ta ikka taipab kah. Kasvõi seda, et selle kuu lõpus on mihklipäev ja siis on tema nahk õrrel. Sihuke asi võtab iga tõpra tõsiseks.
No ja minuga on asi sedasi, et minu nahk oleks pidand ammu õrrel olema, aga ikka oiab veel minu rabedaid konte ja lubjastund veresooni koos. Vaatad lehe tagumist külge ja muutkui näed, kuda minust nooremad mehed vikati ette jäävad. Ja siis akkad mõtlema, et ju ma selle vikatimehele olen kudagi kahe silma vahele jäänd ja nüüd ta litsub oma kaarega edesi minna ega pane tähelegi, et üks kuivand kõrreke on püsti jäänd. Pole muud kui ole ästi tasa ja ära ärgita töömeest tagasi tulema, et järelkoristust teha, nigu vanad põllumehed ütlesid.
Aga ega ma ainuke selline ole. Hinterneti kaudu sain teada, et mu vana sõber ja kolleega Orava Vanka on Eestimaal sada aastat vanaks saand ega mõtlegi pinsi peale jääda. Ega ma temast palju noorem ole, aga vahel annab väsimus juba tunda. Eks Vankal ole selle poolest etem elu, et ta oskas omale õige agendi kaubelda, kel igal pool sidemed. See Kiviräha-poiss, kes tema juttusi levitab, on ju nõnna kuulus, et nigu suud paotab, nii auind tuleb. Ei tähenda, kas räägib ussisõnu vai kassisõnu, ikka käib asi nii, et lehekülg ja preemia. Auindade jagajatel kah lihtsam. Juba oli kuulda, et tulevaasta ei akatagi komisjoni kokku kutsuma ega uute raamatute läbi lugemisega vaeva nägema, annavad auinna Andrusele, küll ta pärast kirjutab.
Ega ma kade ole, kuigi olen eesti mees. Ma niisama konstateerin vakti.Ja õikan koos noorematega, et läheb lahti!