No läheb lahti jah jälle täie vungiga see meie seltskondlik elu. Kalendri järgi on ju veel natuke aega suve, aga tegelikult on meie sügisene möll peale akand. Lapsed lähvad kooli ja papad-mammad leinavad suvepuhkust, nii ea-kuri kui ta kellelgi oli. Skaudilaagrid ja võsaülikoolid ja igat sorti suvepäevad on minevik, nüüd akkab tubane tegevus. Saunaomanikud on talve jagu vihtu valmis teind ja karaasi üles riputand, autud seisavad traivvei peal vihma ja tuule käes.

Kõik kultuurategelased on suveune silmist pühkind ja oiavad rahvuslikke kärusangasi kindlalt pihus. Kõik on akkamas – laulukoorid, kaardimoorid, teaatritegelased ja muud veiderdajad. Isegi kiriku akkab rohkem ja rohkem rahvast voorima, sest kuhu sa ing ikka mujale lähed, kui kottits kinni ja akendel luugid ees. Igaühel voolab suvel kogutud energia igast otsast üle, vaja see kõik ainult õigesse vakku juhtida.

Ärman oli linna peal kuuld, kuda üks irvammas oli teisele üteld, et ega praegu rohkem tõsise näoga tulevikku vahtijaid ei olegi kui Kargu Karla ja Muru Antsu valge oinas. Ma jäin selle jutu peale esiotsa imestama, et mispärast mind nüüd oinaga paari pandi. Aga pärast akkas koitma küll. Oinas võib ju olla küll loll nigu oinas, aga miskit ta ikka taipab kah. Kasvõi seda, et selle kuu lõpus on mihklipäev ja siis on tema nahk õrrel. Sihuke asi võtab iga tõpra tõsiseks.

No ja minuga on asi sedasi, et minu nahk oleks pidand ammu õrrel olema, aga ikka oiab veel minu rabedaid konte ja lubjastund veresooni koos. Vaatad lehe tagumist külge ja muutkui näed, kuda minust nooremad mehed vikati ette jäävad. Ja siis akkad mõtlema, et ju ma selle vikatimehele olen kudagi kahe silma vahele jäänd ja nüüd ta litsub oma kaarega edesi minna ega pane tähelegi, et üks kuivand kõrreke on püsti jäänd. Pole muud kui ole ästi tasa ja ära ärgita töömeest tagasi tulema, et järelkoristust teha, nigu vanad põllumehed ütlesid.

Aga ega ma ainuke selline ole. Hinterneti kaudu sain teada, et mu vana sõber ja kolleega Orava Vanka on Eestimaal sada aastat vanaks saand ega mõtlegi pinsi peale jääda. Ega ma temast palju noorem ole, aga vahel annab väsimus juba tunda. Eks Vankal ole selle poolest etem elu, et ta oskas omale õige agendi kaubelda, kel igal pool sidemed. See Kiviräha-poiss, kes tema juttusi levitab, on ju nõnna kuulus, et nigu suud paotab, nii auind tuleb. Ei tähenda, kas räägib ussisõnu vai kassisõnu, ikka käib asi nii, et lehekülg ja preemia. Auindade jagajatel kah lihtsam. Juba oli kuulda, et tulevaasta ei akatagi komisjoni kokku kutsuma ega uute raamatute läbi lugemisega vaeva nägema, annavad auinna Andrusele, küll ta pärast kirjutab.

Ega ma kade ole, kuigi olen eesti mees. Ma niisama konstateerin vakti.Ja õikan koos noorematega, et läheb lahti!

Märkmed: