Karla kalendrisaba: Lahtine kiri Pillele
Austet naabriemand!
Vanasti kirjutati avalikke kirju, aga mina seda enam teha ei julge. Hakkad äkki arvama, et minust on saand avalik meesterahvas, see ju nüüd moes. Olgu see kiri siis lahtine, las loevad kõik, pole ju meite vahel suuri saladusi old. Aga vanad ilusad ajad tulid meelde, kui ma seitungist Su juttu lugesin neist kummalistest kontvõerastest. Oli aeg, kus me mõlemad siit Toronto kandist vähe põhja poole metsataludes elasime ja vahel õhtuti üheskoos ühe või teise pere toanurgas videvikku pidasime. Mäletan, et Sul käisid siis ka kummalised kontvõerad. Su teinepool oli siis veel hinges ja oli ühel sügisel sõpradega põdrajahti läind ästi kaugele põhja, kus neid lojuseid pidi ikka karjakaupa leiduma. Nii kui vanamees kodust kadus, ilmus põdrapull Su ussaida ja üritas pead köögiaknast sisse pista. Siis ma sain esimest korda teada, et Sa oskad ikka kenasti vanduda kah kui vaja. Eks ta võib ikka inge täis ajada küll, kui aasta lihatagavara kõnnib sulle õue peale ja sul pole rohkem tapariistu kui kahvel ja nüri lauanuga. Ei pull viitsind Aaraldit oodata, kes nädala pärast tühjade kätega tagasi ilmus.
Nojah, see oli siis. Meie Kataga oleme nüüd juba ammu linnasaksad, aga Sina kolisid sinna Soolakevade saarele pesukaruga tõtt vahtima. Mina enam suurt kodust välja ei saa, aga seekord võtsime kätte ja käisime Kustaga kahekesi Seedriorul ära. Tema keeras rooli ja mina juhatasin mälu järgi teed. Ainult ühe korra eksisime minnes ära, aga kätte leidsime paiga. Paik oli sama, ausambad omal kohal ja kolmevärvilised lipukangad lehvimas, aga tuttavaid ei leid rohkem kui kolm ja neid ei tund kah esimese jutiga ära. Uus keneratsioon on asjad üle võtt. Aga lahkesti teretajaid oli ikka. Nii mõnigi näitsik või noormees õikas, et „tere, onu Karla“ ja vat siis andis mõtelda, et kelle lapselaps see siis nüüd peaks olema. Avamisele jäime iljaks, sest inhvormatsijoon oli kõik hinternetis, kust mina ei mõist otsida. Muusika mürtsus ja Eestimaalt oli päris noori pillimehi imporditud, poisid-tüdrukud tagusid palli ja mäeveer oli telke täis nagu vanasti, ainult telgitajad olid noored ja võerad.
Natuke kurvaks tegi ja ega me kauaks ei jäänd, aga tagasiteel arutasime, et kurvastada pole siin midagi. Eks selleks see paik sai rajatud, et noortel oleks koht, kuhu minna. Ja kui nad nüüd seal on ja ise omal jõul ja nõul asjad korda ajavad, siis — vanamees, tunne rõemu, eriti kui mõni neist veel sind ka mäletada viitsib ja viisakalt teretab. Kui nad ka mõne asja pintsli keeravad, siis see praavitatakse tulevaasta ära. Ei ole paremat õpetajat kui enda tehtud vead. Seda me teame omast käest, eks ole.
Ilusat suve Sulle nii minu kui Kata poolt!
Arvamus
TRENDING
