Ei mäleta enam, kust ma seda kuulsin, aga keski iljuti ütles, et inimene olla nigu lammas. Katsusin meelde tuletada, aga mitte mu mälu ütlejat üles ei leia. No siis mõtlesin, et kui ütleja on kaduma läind, eks siis vaatame seda ütelust ennast, äkki on õige ja siis on ea, kui tead.

No eks me nüüd kariloomad ole ikka küll ja neid, kes veel ei ole, tahetakse kangeste kariloomadeks teha. Lamba moodi araks on paljud juba tehtud, umbes nii nagu üks eesti soost kuulus kirjaneitsi olla kunagi üteld, et kardavad põrandalappi, tõrvatunkesid, elu ja eeringapead. No ja mõtlemise raske ameti on kah keski teine poolsalaja üle võtt. Kõik on niiviisi sätitud, et sina oma utearu ülemäära vaevama ei pea. Vanasti oli sul veel seegi mure, et kõik oma maksud õigel ajal ära maksid. Nüüd pole muud kui anna aga sakstele oma pangaarve nummer, küll nemad juba ise sealt võtavad, kui vaja läheb, ja vaja neil läheb, tihti rohkem kui sul anda on.

Kui ma veel talu pidasin ja obesega sõitsin, siis oli nii, et kui ruunal raud alt ära kadus, tuli sepale minna. Sepp kopsis uue alla, ise olin juures ja oidsin jalga. Aga nüüd pensiiniruunaga on nii, et endal pole midagi mõtelda ega kaeda, iga kolme kuu tagant kõlistatakse sulle karaasist, et tule aga nüüd, vaatame su sõiduriista üle. Lähed sinna, võetakse sul autu käest ära, karaasi sisse ei lase sind keski. Istu aga ooteruumis, ole vait ku lammas ja vahi ajakirjast poolpaljaid naisi, kuni õigatakse ja üteldakse mureliku näoga, et oi-oi, Karla, siit lekib ja sealt logiseb, kummid on kulund ja tormas tahab tohterdamist. Pole muud kui sülita ja maksa.

Tuleb vahel seda kah ette, et tüdid Kata keedetud pudrust ära. Vanasti läksid, otsisid ilusa resturaani, neid oli igasuguseid, ja tegid endale kena olemise, pold vaja rahakotile lausa aadrit lasta ühti. Aga nüüd, kui sul tengelpunga puuga selga võtta pole, on sul valida, kas Mäkktoonald või Kentuki tibu. Pole seal mõtelda midagist, süüa ei kõlba kumbki. Või võta piitsa pai, see tuuakse sulle soojalt ukse taha, muudkui õgi ja õpi itaalia keeli aitäh ütlema.

Eks ta umbes nii ole jah, et elame karjas koos kui lambad ja laseme ennast aeg-ajalt pügada kah. Ise oleme arjund selle juures kuss ja vakka olema, mõni laseb aleda mää, teine ei tee sedagi. Ja kui meil juhti vaja läheb, otsime selleks oma karjast sündind oina. Sellele jookseme pimesi perra ja kui selgub, et oleme valesse suunda joost, siis akkame lootma, et mihklipäev ruttu kätte jõuaks. On see käes ja oina nahk õrrel, otsime uue ja ullema.

Märkmed: