Ärman on nüüd kah pensi pääl, aga tema käis tööl ikka ulka aega pärast mind. Küsisin temalt, kas nüütsel ajal on asjad sama moodu või on selles punktis miskit muutund. Poiss tegi kavala näo ette ja lubas mulle asja seletada. Ütles, et praegu on advendi aeg ja tuleb elada pühakirja järgi. Et tema vastab mulle tähendamise sõnaga nigu piiblis.
Jutt käis sedaviisi, et üks suur poss oli läind lõunale ja võtt kaks pisemat possi endaga ühes, sest üksipäini on igav topsi tõsta. Mõtlesin omaette, et siiamaani on küll kõik nigu vanasti, aga ei taht poisile vahele segada. Ärman kõneles edesi.
Need kaks veikest possi olid old kontorijuhataja ja müügiesindaja. Olid astund kolmekesi ja leid tee veerest vana elilambi. Kuda see sinna sai, seda ma ei osand arvata ja Ärman ei seletand kah. Eks tähendamise sõnas ole kõik võimalik.
Nojah, olid leid lambi ja akand selle klaasi õeruma, kuni lambist tuld vaim välja ja luband täita kolm soovi. No kolmekesi nad olid ja müügiesindaja kui kõige krapsakam kohe suud pruukima, et tema tahaks olla Tahiiti saarel ja kihutada kiirpaadiga ookeanil. Vaim teind korra pauh! ja seilsmänn oldki kadund. Kontorijuhatajal ea meel, et asjad nii kähku käivad ja üteld, et tema tahaks Availe uula-göörlidega amelema. Jälle pauh! ja kadus temagi. Vaim vaatand siis suure possi poole, et lasku kolmas soov kah kuuldavale. See oli siis üteld, et temal pole muud soovi kui et olgu need kaks logardit viie minuti pärast oma töölaua juures tagasi.
Jutt oli ilus küll, aga ma ei saand esimese jutiga aru, mida see tähendamise sõna tähendas. No Ärman siis seletas, et asjad on nii nigu vanastigi – ära paota suud enne kui oled ülemuse ära kuuland. Oleks mehed last suurel possil kõigepealt kõnelda, poleks miskit pahandust juhtund. Omad vitsad peksavad.
Küllap nad peksavad. Targale antasse Tahiitis, loll saab kodukirikus kah.